20. jaanuaril möödus 100 aastat ajaloolase ja arhivaari Jaan Olvet-Jenseni sünnist. Paljud vanema põlve eestlased Torontos kindlasti mäletavad veel teda kui soliidset ja erudeeritud härrasmeest ning teokat ja aktiivset seltsitegelast. Mälestused temast kipuvad aastatega aga tuhmuma ning seepärast pole ülekohtune tema elukäiku ja tegemisi sajandi tagasivaates meenutada.

Jaan Jensen (eestistas oma liignime 1935 Olvet’iks) sündis 20. jaanuaril 1904. aastal Vana-Vändra vallas, Tahkuse külas, Tampuu (Madise) talus. Rahvuslikult ärksameelsest ja kultuurihuvilisest, kuid lasterikkast taluperest pärit noormehel oli varakult sihiks ülikooli jõuda nagu paljudel tema põlvkonna kaaslastel iseseisvas Eestis. Pärnu Linna Ühisgümnaasiumi humanitaarharu kursuse lõpetamise järel 1925. aastal astus ta sama aasta sügisel Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus õppis Eesti ja Põhjamaade ajalugu, üldajalugu, filosoofiat, inglise keelt ja arhiivindust. Majandusliku raskused sundisid teda stuudiumi korduvalt katkestama ja mitmesuguseid lisatöid tegema. Aastatel 1928–29 kogus ta Eesti Kirjanduse Seltsi ülesandel ajaloolis-topograafilisi materjale, töötas mitmes linnaarhiivis ja korjas 1928. aasta suvel Saaremaal suulist ajaloolist traditsiooni.

Eesti vanima gümnaasiumi juubeliks ilmus 1931. aastal tema uurimus “Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasium 1631–1931”. Kaks aastat hiljem järgnes Eesti Kirjanduse Seltsi ajaloo-toimkonna ülesandel koostatud “Eesti ajaloo atlas”. Viimane teos oli teedrajav väljaanne, mis tõi autorile tunnustuse ajaloolise kartograafia ja geograafia juhtiva asjatundjana. Jaan Jenseni atlase kaardid leidsid kasutamist Hans Kruusi peatoimetamisel ilmunud “Eesti ajaloos” (I-III, 1935-1940). Kahe olulise teosega oli Jaan Olvet end soovitanud uute akadeemiliste ülesannete tarvis. Aastatel 1931–1940 oli ta tegev “Eesti Biograafilise Leksikoni” täiendusköite toimetuse sekretärina, ent kui see teos 1940. aastal ilmus, siis leiame sealt üle saja artikli tema enda sulest. Samal ajal tegi ta arvukalt kaastööd “Eesti Entsüklopeediale” ja selle täiendusvihkudele.

1940. aasta mai lõpul määras Eesti Teaduste Akadeemia Jaan Olveti koguteose “Carl Robert Jakobson” tegevtoimetajaks. Sama aasta jaanuaris palus ta end uuesti immatrikuleerida Tartu Ülikooli, lootused stuudium lõpetada olid suuremad kui varem, ent ometi segas “suur ajalugu” ajaloolase eneseteostust. Nõukogude Eestis jäi katki nii Jakobsoni koguteose koostamine ja luhtus ka Jaan Olveti unistus ülikooli lõpetamisest. Neil keerulistel aegadel tõmbus ta tagasi oma esimesse kodulinna Pärnu, kus elasid tema abikaasa Lydia ja poeg Suit. Kuna Jaan Olvet oli 1937. aastal sooritanud ülikooli juures arhiivinduse eksami, siis leidis ta esmalt tagasihoidliku töökoha Pärnu Linnaarhiivis. Juuniküüditamise 1941 elas Olveti pere õnnelikult üle. Ent kuu aega hiljem, pärast Saksa vägede sissemarssi Pärnu, leiame Jaan Olveti aktiivselt tegutsemas. 14. juulil sai ta Pärnu Linnavalitsusest volituse “koguda andmeid, dokumente ja igasuguseid teateid, mis seisavad ühenduses Eesti vabastamisega enamlaste võimu alt ja sõjaliste sündmustega vabastatud Eesti piirkonnas.” Ajaloolasena mõistis Jaan Olvet hetke tolle ajahetke tähtsust ja kogus innukalt “suulist lähiajalugu” kogu Pärnumaalt ja kaugemaltki. 1942. aasta septembris määrati Jaan Olvet Pärnu Linnaarhiivi juhatajaks ja selles ametis oli ta kuni 1944. aasta sügiseni, mil ta lahkus koos perekonnaga Rootsi.

Pagulasena Rootsis leidis Jaan Olvet õige pea tööd Rootsi Riigiarhiivis, esmajoones rootsiaegsete Livonica-kogude korraldamisel, aastatel 1949-1950 oli ta Riigi Kaubandus- ja Tööstuskomisjoni arhivaar. Nende kiretute teenistuslehe andmete kõrvale mahub aga elav osavõtt rahvuslikest üritustest. Jaan Olvet oli Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis asutajaid 1945 ning seltsi väljaandel 1949. aastal ilmunud Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli 30. aastapäevale pühendatud koguteose “Apophoreta Tartuensia“ tegevtoimetaja. Vähemtuntud on asjaolu, et 1946. aastal Rootsis varjunimede all M. Ojamaa – A. ja T. Varmas ilmunud “Eesti ajaloo” tarvis kirjutas Jaan Olvet lisapeatüki “Eesti okupatsiooniaastail”, mis on varasemaid Eesti lähiajaloo käsitlusi üldse. Võib arvata, et Jaan Olvet oleks Rootsis üles ehitanud oma teadusliku karjääri, kuid balti pagulaskonnas levinud terav poliitiline ohutunne sundis teda koos arvukate saatusekaaslastega siirduma 1950. aasta sügisel ookeani taha.

Alustada uut elu Uues Ilmas 46-aastase pereisana polnud kindlasti hõlpus. Hakatuses tuli tööd leida ja piirduda tagasihoidliku bürooametniku kohaga. Töö ja seltsielu kõrvalt leidis Jaan Olvet siiski võimaluse lõpetada Tartus pooleli jäänud akadeemiline stuudium. Toronto Ülikoolis omandas ta 1962. aastal bakalaureuse kraadi ajaloo ja poliitiliste teaduste alal, seejärel ka ajalooõpetaja kutse Ontario College of Education juures ning lisaks bibliotekaari kutse raamatukoguteaduse õpingute põhjal. Viimased seitse aastat enne pensioneerumist 1969. aastal töötas Jaan Olvet ajalooõpetajana ning viimati raamatukogujuhatajana. Varakult rakendus Jaan Olvet eesti rahvuslike ürituste ja organisatsioonide teenistusse. Ta oli Eesti Kultuuri Kogu Kanadas asutajaid ja abiesimees, aastaid Eesti Liit Kanadas abiesimees, koguteose “Eestlased Kanadas” toimetuse liige, Eesti Kirjastus Kanadas juhatuse liige, kuid sellega tema ametite pikk nimekiri ei piirdu. Juba Tartu aegadest alates kuulus ta ÜS Raimlasse, ta oli kogu oma elu jooksul andunud koorilaulja ning tema eriliseks kiindumuseks olid raamatud, nii mõistetav laiade huvidega ajaloolase puhul.

Näib et just pensionile jäämise järel algas tema elus uus aktiivne periood. Ta lõi aktiivselt kaasa Balti Uuringute Edendamise Ühingu (AABS) tegevuses ning oli Calgary Ülikooli juures asuva Ethnic Research Centre’ i perioodilise väljaande “Canadian Ethnic Studies” toimetuskolleegiumi liige. Veel eluõhtul, 1975. aasta kevadsemestril kutsuti ta Balti ajaloo lektoriks Toronto Ülikooli juurde. Saatus tahtis aga teisiti, Jaan Olvet suri Torontos 17. märtsil 1975. Täna, pea kolm aastakümmet pärast Jaan Olveti lahkumist igavikku ja sajandi möödudes tema sünnist, võime küsida, mis oli Jaan Olveti elutöös sellist, mis tema ettevõtmistest ja unistustest on jäänud ning edenenud meie ühiskonna heaks. Selleks on kindlasti eestlaste “suulise ajaloo” kogumise väärtustamine kui ka Balti ajaloo õpetamise tähtsuse tunnetamine. Need Jaan Olveti aastakümnete tagused sõnumid pole sugugi unustusse langenud vaid leidnud järgimist ja jätkamist nii Toronto eesti ühiskonnas kui ka Eesti Õppetooli tegevuses.

Arvamus

TRENDING