Varajase lapsepõlve maale - Estonian World Review

Varajase lapsepõlve maale (1)

Inimesed | 12 Feb 2010 | Eesti Elu

Nädala portree

Tänane Nädala portree on ühest noormehest, kelle varajane lapsepõlv on olnud keeruline. Kõik see ei möödunud jälgi jätmata, mistõttu on tema elu kulgenud mitte just väga reeglipäraselt. Tänasel päeval vaatab ta kõigele teistmoodi pilguga ja soovib oma lapsepõlveradadele tagasi minna, aga hoopis teistel eesmärkidel. Selleks, et oma saatusekaaslasi aidata.

Torontos elav Aivar Eljas Cartan (25) sündis Eestis. Ta oli 6-kuune, kui ta Tallinnas lastekodusse sattus. Mõne kuu pärast lapsendati ta ühte peresse, kus ta kasvas umbes 3. eluaastani, täpselt ta ei tea, sest sellest perioodist mälu veel puudub. Nagu ta on kuulnud, läks see paar lahku, ja poiss viidi tagasi lastekodusse. Seal elas ta paar aastat.

Elust nõukogude aja lõpu lastekodus mäletab Aivar eelkõige negatiivseid asju. Ta arvab, et seal oli kindlasti ka palju head, aga meelde jäid just halvemad seigad: kuidas pahanduste tegemise eest, milleks oli näiteks voodisse pissimine, karistada sai. Kuidas lapsed karistuste vältimiseks õppisid osavalt valetama. Kuidas ta õppis isegi varastamise ära.

Viie ja poole aastaselt aga pääses ta lastekodust tänu sellele, et üks Toronto abielupaar ta adopteeris. Oli 1990.a. laulupeo suvi. Aivari tulevased vanemad — ema eestlane ja isa kanadalane — olid siis Eestis ja vormistasid lõplikult adopteerimise paberid. Juulikuu lõpus sõitsid nad kõik koos esmalt Soome. Sealt Aivar mäletab, kuidas ta rääkis telefoniga oma Torontos elava vanaemaga (isa emaga) 20 minutit, Aivar eesti ja vanaema inglise keeles. Aga aru nad teineteisest ilmselt said.

Pikast lennusõidust Torontosse mäletab Aivar, kuidas ta mängis talle kingitud mänguasjaga. Ta mäletab, kuidas nad jõudsid Torontos tema uue kodumaja ette. Kodus ootasid sugulased — kaks vanaema, tädi ja tema lapsed — ja terve kastitäis mänguasju. Ta mäletab, et see maja tundus nagu loss — ilusad trepid, suur vannituba… Midagi niisugust polnud ta elus näinud. Kõik olid väga rõõmsad ja õnnelikud ja poiss ise muidugi ka.

Aivar oleks pidanud vanuse järgi minema sügisel esimesse klassi, aga kuna ta inglise keelt ei osanud, otsustati ta panna lasteaeda, senior kindergarten’isse. Seal oli tal ka oma õpetaja, kes talle inglise keele õppimisel abiks oli. Keel sai kiiresti selgeks.

Aga kõik ei läinud väga sujuvalt, meenutab Aivar, rääkides, et lastekodus oli ta õppinud valetama ja varastama, mis oli külge jäänud. Aivari sõnul varastas ta 8—9aastaselt vanematelt raha, et osta asju sõpradele. Ta tundis, et keegi teda ei mõista, ja tegi enda sõnul palju pahandust ja vanematele muret. Need asjad kestsid umbes 11.—12. eluaastani.

Hiljem tekkisid probleemid kooliga. Ta ei tahtnud koolis käia, õppida ja samuti ei meeldinud talle vanemate kodused reeglid. Aivar ütleb, et ta oli väga kangekaelne, ning soovis kodust lahkuda. Nii elas ta teismelisena koguni kahes group home’is: esimeses mõne kuu ja teises ühe kooliaasta. Olgu öeldud, et vanemad ei ole teda kunagi kodust ära saatnud, vastupidi, nad olid tema suhtes alati väga toetavad, soovides poisile vaid head. Nad olid alati olemas, oodates Aivarit koju, aga toetasid teda ka siis, kui ta kodus elada ei soovinud.

Vahepeal, umbes 20-aastaselt elas Aivar natuke aega Covenant House’is (varjupaik noortele Torontos). Seal anti süüa ja aidati noori töö leidmisel. Koolis Aivar tollal siiski käia ei soovinud ja keskkool on tal päriselt lõpetamata. Nüüd soovib ta edasi õppida küll.

Aivar on lõpetanud Eesti täiendusalgkooli. Eesti keskkooli ta minna ei soovinud, kuigi nüüd mõtleb, et oleks ikka võinud. Emaga on Aivar alati rääkinud eesti, isaga inglise keeles.

Aivar sai õnneks oma probleemidest üle. Suuremad pahandused, mis oleks nõudnud politsei sekkumist, jäid õnneks tulemata. Ta jõudis iseeneses selgusele, läks koju tagasi ja hakkas arvestama vanematega, kes olid tema jaoks alati nii toetavad olnud. Aivaril on vend Alar, kes on 18aastane ja õpib ülikoolis. Vend on tema jaoks olnud alati väga lähedane ja tähtis inimene.

Aivar on teinud mitmesugust tööd: Toronto Parks and Recreation’i juures, kus õpetas lastele mitmesuguseid spordialasid ja pallimänge. Ta on töötanud ka immigratsiooniametis, aidates ette valmistada kodakondsuse andmise tseremooniaid jm.

Edasiõppimise plaanid on Aivaril kindlad. Nimelt plaanib ta sügisel minna George Brown’i kolledzhisse õppima laste- ja noortetööd, sest see on talle südamelähedane ala. Ta tunneb, et saaks sel alal töötades kasutada oma kogemusi ja võibolla aitab noori ka see, et nad saavad rääkida temasuguse inimesega, kes on mitmetest asjadest ise läbi tulnud.

Kui Aivar oli teismeline, tahtis ta oma bioloogilise ema üles otsida. Nagu ta ütleb, oli tal nagu mingi auk kehas: ta tahtis küsida, miks ema ta ära andis. Tookord ta siiski seda ei teinud, aga nüüd, täiskasvanuna, ta enam ei taha. Kuigi ema, kes ta üles kasvatas, on alati seda mõtet toetanud: ta on lubanud isegi aidata ja raha anda, kui Aivar tahaks sel eesmärgil Eestisse sõita.

Aga Eestisse läheb Aivar küll, ja juba 4. märtsil. Nimelt soovib ta minna lastekodusse, kus ta lapsena viibis, vabatahtlikuna tööle. Ta tahab näha, mis on 20 aasta jooksul muutunud, ja kuidas lapsed end seal tunnevad. Hea meelega õpetaks ta neile mitmesuguseid spordialasid, sest tema enese jaoks on olnud sport suurepärane teraapia, mis aitab ka leida sõpru. Ta plaanib sinna jääda esialgu viieks kuuks, aga kes teab, võibolla kauemakski. Alguses peatub Aivar sõprade juures, kuni omale elamiskoha leiab.

Peale 1990.a. suve, kui Aivar Kanadasse tuli, on ta Eestis käinud vaid korra, 1994.a. laulupeo aegu. Siis käis ta küll seda lastekodu vaatamas, aga sisse ei soovinud minna. Praegu ta natuke muretsebki, kuidas tunneb ta end esimene kord selle maja uksest sisse astudes.

Aivar soovib neid lastekodulapsi ka aidata ning neile kingitusi viia. Ta oleks väga tänulik, kui siinsed inimesed soovivad selleks midagi annetada. Kuna asjade viimine on keeruline, võib teha rahalisi annetusi. Aivari telefon on 647-8786440, e-mail Annetusi on võimalik teha ka EERO kaudu. Facebook’is on Aivari toetuseks avatud lehekülg ja sealtkaudu on ta saanud juba mitmeid telefonikõnesid, isegi Lõuna-Aafrikast.

Palju jõudu Aivarile tema plaani elluviimisel!

*

Aivari ema Mai-Reet räägib natuke lähemalt, kuidas Aivar nende perre tuli.

Nimelt oli ta 1989.a. suvel koos oma õe Ehaga Metsaülikoolis, kus kohtas tuntud muusikute paari Eestist. Mai-Reet rääkis neile, et neil on abikaasaga soov adopteerida omale laps. Kuigi Mai-Reeda abikaasa Michael ei ole eestlane, on neil idee last Eesti vaimus kasvatada ja eesti keelt õpetada, seepärast peaks laps olema Eesti päritolu. Peale Metsaülikooli kohtus see Eesti paar Torontos terve nende perega, veenduti nende soovi kindluses ja proua pakkus, et vaatab, kuidas ta saab neid aidata. Tagasi Eestis, käis ta Nõmme lastekodus ja rääkis selle juhataja Valve Oravaga, kes nüüd on kahjuks surnud. Tema oli korraldanud ühe adopteerimise välismaale ja seega oli vastav protsess tuttav.

Terveid imikuid adopteerimiseks ei olnud, Mai-Reet ja Michael olid heameelega nõus suurema lapse oma perre võtma. Nii leitigi Aivar. Vastav paberitöö algas juba tükk aega varem, kui nad 1990.a. suvel Eestisse läksid.

Mai-Reet kinnitab, et see oli üks põnevamaid suvesid tema elus. Ta läks siis esmakordselt Eestisse ning laulis „Estonia“ koori ridades laulupeol. Terve juulikuu viibiti Eestis ja siis saabuti koos Aivariga Torontosse. Ka siitpoolt olid paberid juba korraldatud.

Nagu eelpool mainitud, läks Aivar samal sügisel senior kindergarten’isse, et inglise keel selgeks saada. Seal oli kokku neli eesti last, kes oskasid kahte keelt ja olid talle tõlkimisel abiks.

Üsna varsti peale Aivari Torontosse tulekut jäi Mai-Reet rasedaks ja järgmisel suvel sündis perre poeg Alar. Mai-Reet mäletab ühte õhtut, kui ta Alarit ootas, ja Aivarit magama pannes ütles poiss, et tema läheb nüüd Eestisse tagasi, kuna vanematel sünnib ju beebi. Ema kinnitas talle, et beebi jaoks kasvab ema-isa südames ekstra armastus, aga see, mis on seal olemas Aivari jaoks, jääb alati alles! Sellega jäi Aivar väga rahule ja kinnitas, et ta ei tahagi Eestisse tagasi minna. Väikest venda hakkas ta kohe väga armastama ja tahtis isegi, et ta tema tuppa magama tuleks.

Rääkides Aivari vahepealsetest kasvuraskustest ütleb ema, et tema valetamiste põhjus seisis kindlasti eelnevas raskes elus. Mai-Reeda sõnul tegi Aivar oma reaalsuse, milles ta elas, ja võib-olla see teda ühest küljest aitas, kuid teiselt poolt kasvas jälle väga külge. Et sellest täielikult vabaneda, läks kaua aega.

Muide, Aivar hüüab Mai-Reeta siiamaani ‘emme’ nagu teevad lapsed Eestis, ja Alar ütleb ‘ema’ nagu siinsed eesti lapsed. Mai-Reet tunneb selle järgi juba kaugelt, kumb poeg teda kutsub.

Pere on väga õnnelik, et Aivar nende juurde tuli. Kuigi Aivar mainis oma jutus väga palju probleeme, mis temaga on olnud, ütleb ema, et suuremas osas on elu temaga olnud väga rõõmus. Enamus aegu on olnud toredad. Kui ka oli vahepeal muresid, siis kõigest on saadud üle. Kui Aivar vahepeal kodus ei elanud, olid isa-ema teda alati tagasi ootamas ja kunagi ei olnud sellist küsimustki, et tahaks teda kodust ära saata. Nii oli lihtsalt hetkel parem ja õige otsus — group home’ides elamise ajal sai ta abi elukutselistelt oma ala töötajatelt.

Aivar on alati tegelenud spordiga, mis teeb vanematele suurt rõõmu. Isaga vaatavad nad koos spordivõistlusi ja arutavad nende üle.

Ema iseloomustab Aivarit kui väga armast, rõõmsat ja positiivset inimest. Juba lapsena oli ta hommikul ärgates alati heas tujus. Paistab, et tal on ka autoriteeti ja on olnud juhuseid, kus ta oskab mitmeid olukordi hästi ära lahendada.

Aivari otsuse üle minna Eestisse lastekodusse vabatahtlikuks tunnevad vanemad suurt rõõmu. Isa pakkus juba mitu aastat tagasi, et võib-olla sooviksid teha mingit vabatahtlikku tööd. Suure tõuke andis selleks ka perekonnatuttav Kaili Lupp, kes mõni aasta tagasi töötas vabatahtlikuna ühes Eesti lastekodus.

Nii et vanemad on poja plaani üle väga uhked, lootes vaid, et see ei ole tema jaoks psühholoogiliselt raske samm. Nad on rõõmsad ka selle üle, et Aivar on otsustanud alustada sügisel õpinguid laste- ja noortetöö alal.