Vardo Rumessen, muusikanõukogu ja interpreetide liidu asutajaliige, heliloojate liidu liige, muusikaakadeemia auliige

Eesti kultuuriametnikud ei mõista kõrgkultuuri olemust ning tegelevad ise selle allasurumise ja hävitamisega, leiab Vardo Rumessen Postimehe arvamusportaalis.

«Meie muusikaelu on sattunud katastroofilisse olukorda. Kokkuvõttes on see ühe väikese rahvakillu hääbumise sündroom. Aga kes vastutab kõige selle eest?»

Seoses ajalehe Sirp ümber puhkenud skandaaliga on palju juttu olnud sellest, et kultuuriministeeriumi vahendusel määrati sihtasutuse Kultuurileht esimehe Väljataga poolt ametisse uus peatoimetaja kohusetäitja Kender, kes vallandas suurema osa toimetuse koosseisust.

Mitmed poliitikavaatlejad on selle taga näinud Reformierakonna soovi saada endale lojaalne peatoimetaja, kuid kes ei saanud oma tööga hakkama ja andis nädala pärast lahkumisavalduse.

Skandaal puhkes peamiselt selle ümber, kuidas see otsus oli tehtud, kuid vähem räägiti sellest, mis on selle nähtuse sügavamad põhjused.

Seoses sellega tahaksin meenutada hiljuti toimunud Eesti Muusikanõukogu koosolekut, kus arutleti pikalt teemal, mis on kõrgkultuur.

Olles küll ise seotud selle organisatsiooni loomisega, ma sinna ei läinud, sest tean, et kõik põhimõttelised küsimused on seal harilikult juba ette ära otsustatud ja need sõltuvad peamiselt muusikanõukogu pikaajalise esimehe ainuisikulistest otsustest.

Selle tõttu on see professionaalsete muusikute esindusorganisatsioon stagneerunud ega ole pikema aja vältel suutnud midagi ära teha Eesti muusikaelu peamiste probleemide lahendamiseks. Muusikanõukogu pole neid probleeme ka laiemalt teadvustanud ega avalikustanud. Nii on klassikalise muusika osatähtsus ühiskonnas langenud kriitilise piirini ja meie üldises kultuuripildis seda ei väärtustata.

Kõrgkultuuri olemusest

Kui arutada teemal, mis on kõrgkultuur, siis on põhiküsimuseks see, mida üldse mõistetakse kultuuri all? Mis on kõrgkultuur ja mis mitte? Kuidas selgitada seda Eesti poliitikutele ja ametnikele, kes leiavad, et mingit kõrgkultuuri polegi olemas ja kõik, millega inimesed tegelevad, on kultuur? Mõistetega hämamine devalveerib neid. Seetõttu ei suuda paljud inimesed enam mõista, mis üldse on kultuur, mis on muusika, mis on perekond ja rahvusriik, mis on eetika ja moraal, mis on ausus, armastus jne.

Minu arvates peaks iga rahvuse kõrgeimaks eesmärgiks olema kultuuriline eneseteostus. See eeldab kogu rahva jõupingutusi kõige võimekamate ja andekamate inimeste väljaselgitamisel ja nende haridustee ja loometegevuse toetamist.

Need inimesed moodustavad kultuurilise püramiidi tipu ja sinna tippu ei saa kuuluda kogu rahvas, kes ei ole võimeline ega suuteline sellist taset saavutama, et sinna jõuda. Sellepärast ei ole neis küsimustes ka õige lähtuda nende inimeste maitsest, arusaamisest ja seisukohtadest, kes ei suuda mõista kõrgkultuuri olemust ja selle tähtsust, mõista seda eelkõige kui loomingut selle kunstipärases vormis, mis väljendab looja vaimseid püüdlusi, et pakkuda esteetilist naudingut.

Kultuuri võib suures laastus jagada kolme suurde rühma: rahvuskultuuriks, rahvakultuuriks ja rahvalikuks kultuuriks.

Rahvuskultuur on rahvuse omapära ja kunstilise loomingu kõige üldisem väljendus kõrgkultuurilises vormis, mille loomiseks peab rahvas koondama kogu oma vaimujõu ja materiaalsed väärtused, et väljendada oma püüdlusi kõige kõrgemal professionaalsel tasemel. See eeldab riiklikku suunamist ja toetust. Seega peaks eelkõige see valdkond olema riigi ja valitsuse prioriteet.

Rahvakultuuri mõiste haarab folkloori, mis ühendab rahvast kunstilise isetegevuse vormis, millega peaks tegelema eelkõige kohalikud omavalitsused ja mitmesugused seltsid ja organisatsioonid, mida riik peaks võimaluste piires ka omalt poolt toetama.

Rahvalik kultuur väljendub eelkõige massikultuuri ilmingutes, mis toimib peamiselt lõbustusvahendina ja ajaviitelise tegevusena. Kuna valdavalt on see kommertsiaalse eesmärgiga, siis enamasti ei peaks see vajama riigipoolset toetust, vaid põhineks eraettevõtluse toetusel. Kommertsiaalse tegevuse vormides, kus sedalaadi muusikat inimestele avalikes kohtades lausa vägisi peale sunnitakse, peaks see olema aga maksustatav lõbustusmaksuga.

Nüüd aga tagasi kõrgkultuuri juurde. Selle mõiste defineerimine eeldab vastust küsimusele: millest kõrgem? Tuleb määratleda ka see, mis ei ole kõrgkultuur. Ja mis on antikultuur? Kui kultuur on eelkõige konstruktiivse, ülesehitava tähendusega, siis antikultuur on destruktiivne.

Seega on absurdne väita, et kõik, millega inimene tegeleb, on kultuur. Inimesi on mitmesuguseid, on tarku ja lolle, on andekaid ja laisku, on inimesi kõrge eetilis-esteetilise arusaamisega, ja on pätte ja kaabakaid.

Kultuur on inimühiskonna sisemine peegeldus. Igal ajastul on oma kultuur, mis on sündinud sellele ajastule omastest pürgimustest, eesmärkidest, kunstilistest arusaamadest jne. Kui varasematel ajastutel oli määravaks kristlikud põhimõtted ja kultuuri peamiseks eesmärgiks oli jumala austamine, st kindlate eetilis-esteetiliste normide järgimine, kus määravaks oli ilu ideaal, siis seoses suure Prantsuse kodanliku revolutsiooniga tõugati jumal troonilt ja inimene püüdis ennast asetada tema asemele.

See ei piirdunud ainult kuningavõimu kukutamise ja brutaalne kuninga hukkamisega, vaid aja jooksul oli tulemuseks kõige väärtusliku ja ilusa hävitamine. Hävitustööd jätkasid ka hilisemad revolutsioonid ja sõjad, sh kaks maailmasõda, mis veel allesjäänud kunstiloomingu hävitamisele tekitasid sügava eetilis-moraalse kriisi, mille tulemusel on selgunud, et inimesed ei ole võimelised ilma jumala abita ühiskonda valitsema.

Ka demokraatia ja turumajanduse põhimõtete rakendamine ei ole suutnud neid probleeme lahendada. Lähtutakse arusaamisest, et rahuldada tuleb eelkõige enamuse tarbeid ja arvestada nende seisukohtadega: kvantiteet – sedasõnastas juba Guénon - otsustab kvaliteedi üle. Kunstilooming aga, eelkõige muusika, on oma olemuselt elitaarne, mistõttu ta ei saa olla suunatud massidele meeldimisele, vaid ta peab täitma kõrgemaid vaimseid eesmärke.

Tuleb mõista loovuse eesmärke. Tuleb aru saada, et kultuuri valdkonnas on esindatud nii jumalik ehk ülesehitav alge (loovus, mille eesmärgiks on kõrgema vaimse tasandi saavutamine) kui saatanlik ehk hävitav alge (mille eesmärgiks on nende väärtuste eitus ja hävitamine). Neid ei saa ühendada, sest nad on oma olemuselt vastandlikud. Lisaks on oluline mõista, et negatiivsed suundumused hävitavad positiivsed pürgimused, kui puudub kindel lähtealus. Ei saa kirikust teha kõrtsi ja kõrtsist kirikut.

Samuti ei saa maailma suurimate heliloojate loomingut hakata kasutama meelelahutusena kommertslikel eesmärkidel, sest sel juhul see kaotab oma põhieesmärgi – väljendada inimese vaimseid ja kõrgemaid püüdlusi. Katsed ühendada omavahel klassikalist muusikat popp-ja rokkmuusikaga pole kandnud vilja, sest kannatajaks pooleks jääb alati klassikaline muusika, mille ettekandmist ei saa teha poppmuusika reeglite kohaselt, kus suur osatähtsus on helitugevusel ja muusikavälistel elementidel (valgusevihkude mäng, liikumine ja hüppamine, karjumine, helikvaliteedi allutamine elektroonilisele tugevusele jne).

Oma olemuselt on sellised massikultuurilised üritused enamasti narkootilise toimega ja nende mõju on inimvaimule destruktiivne, mis loob pinnase kerglasele elukäsitlusele. Kahjuks ei ole meie kultuurijuhid aru saanud, et ei saa kasvatada kultuurtaimi, väetades samal ajal vaid umbrohtu!

Ametnik ei tea

Kuulates internetist artikli alguses viidatud muusikanõukogu koosoleku salvestust ei jõudnud ma ära imestada, et üks kultuuriministeeriumi ametnik ei tea, mis asi on kõrgkultuur ja tuleb seda teiste käest küsima. Kui ta seda ei tea, kuidas ta siis üldse sai kultuuriministeeriumi ametnikuks? Kuidas saab selline ametnik juhtida meie muusikaelu ja otsustada kõrgharidusega muusikute saatuse üle?

Ta ei lähtu ju kunstilistest väärtustest ega professionaalsusest, vaid üksnes pragmaatilistest eesmärkidest. Sellepärast ta otsibki võimalusi, kuidas professionaalseid muusikakollektiive ühendada, reorganiseerida, rahasid kokku hoida ja vähendada riigipoolset vastutust kõrgkultuuri edendamisel. Ta ei tunne kultuurivaldkonna põhiprobleeme ega suudagi neid mõista. Järelikult ta ei mõista ka, et antikultuur hävitab tõelise kultuuri. Talle on raske selgitada, mille poolest kõrgkultuur on «kõrgem» tema tavakäsitlusest, mis käsitleb kõike kultuurina, millega kultuuriministeerium tegeleb.

Tema arvates olgu igasugune kultuur (ka poliitiline kultuur) iga inimese enda asi, peaasi, et on «õhuke riik». Kultuur peab pakkuma «teenust» ja kasum peab tulema kiiresti, soovitavalt veel enne valimisi.

Selliste ametnike jaoks on kõrgkultuur midagi kauget ja arusaamatut, eraldiseisvat, mis neid ei puuduta. Nende jaoks on kultuur üks osa loomemajandusest (seda sõna ma, muide, välismaal käies pole kohanud). Need kaks sõnaosa aga ei sobi kuidagi kokku –looming ei pruugi arendada majandust, ja vastupidi –majandus võib hukutada loomingu. Just see meil praegu toimubki!

Meie poliitikutel ja valitsusel puudub pealisülesanne, mille nimel nad tegutsevad. Neil pole vastust küsimusele, mis on meie riigi ja rahvuse olemasolu peamine eesmärk? Tegutsetakse majanduskasvu saavutamise nimel, mille eesmärgiks on majandusliku heaolu saavutamine. See on aga ainult vahend millegi tähtsama ja olulise saavutamiseks. Kahjuks ei mõisteta ega taheta tunnistada, et just rahvuslik kõrgkultuur on ainukene vahend, mis võiks meid aidata kõigist hädadest ülesaamisel ja õigustada meie olemasolu muutuvas Euroopas.

Ent kuidas võiksid meie ametnikud ja poliitikud seda teada, kui nad ei tunnegi selle kõige vastu mingit huvi ega käi isegi kontsertidel? Kuidas on võimalik, et kultuuriministeeriumi muusikanõunikuks määratakse inimene, kes ei tea, mida tähendab sõna «interpreet» ja kes leiab, et selline sõna tuleks üldse käibelt ära võtta?

Kuidas on võimalik edendada rahvuskultuuri, kui meid juhtivad inimesed arvavad, et meie heliloojate loomingu trükkimine ja selle esitamine peab tooma kasumit ja riik ei pea endale võtma vastutust majandusliku riski eest? Kui ei aduta, kuidas see mõjutab ühiskondlikke protsesse ja moraalseid põhimõtteid.

Kõrgkultuuriga tegelemine eeldab meisterlikkust, mille saavutamiseks tuleb väga palju tööd teha ja vaeva näha. Sellepärast piirdutaksegi enamasti labase meelelahutusega, mis on laiale rahvahulgale kergemini mõistetav, sealhulgas ka poliitikutele, kellest sõltub kultuuri rahastamine. Rahale lisaks toob see ju sisse ka valijate hääli. Selle tulemusel vohab meie kultuuripõllul umbrohi, mis hävitab meie rahva vaimsed pürgimused, identiteedi, tema elujõu, viies lõppkokkuvõttes rahvuse hääbumiseni.

Kuidas suudaksime püsima jääda? Otsisin eesti keelsest internetist, mida seal öeldakse muusika kohta. Neti.ee leheküljel selgus, et muusika kuulub meelelahutuse alla! Muusika seega ei olegi kultuur!

Kui püüdsin seda tegijatele selgitada, vastati mulle, et nii on neil see juba välja kujunenud ja nad ei kavatse hakata seda muutma. See on ilmne näide hariduse puudujäägist. Ja on kahetsusväärne, kui sellised inimesed hakkavad riiki juhtima või asuvad isegi riigiametnikena lahendama muusikaprobleeme.

Ajakirjanduses, televisioonis ja raadios räägitakse üksnes «staaridest» ja «bändidest» ja nii hävitatakse juba noores eas inimeste huvi tõsise muusika kui kunsti vastu. Maailma suurimate muusikageeniuste looming ei jõuagi meie inimeste teadvusse, üles kasvavad põlvkonnad, kelle hinge ja tundeid pole see saanud mõjutada. Ja siis oleme hädas narkomaania, kuritegevuse, prostitutsiooni, kõikelubatavuse ja ühiskonna eetilis-moraalse allakäiguga.

Me hävitame oma rahvuskultuuri ja iseennast. Meil räägitakse palju hariduse väärtustamisest, aga miks siis määratakse muusikaelu eest vastutavatele ametikohtadele inimesed, kellel pole sageli muusikalist haridust, lükates kõrvale muusikalise kõrgharidusega inimesed?

Liberaalse turumajanduse tingimused ei soodusta kultuuri arengut, vaid pärsivad seda, ja riigi ülesanne on seda kompenseerida. Meie muusikaelu on sattunud katastroofilisse olukorda. Kokkuvõttes on see ühe väikese rahvakillu hääbumise sündroom. Aga kes vastutab kõige selle eest?

Mis on tehtud?

Mida on kultuuriministeerium ja muusikanõukogu selleks teinud, et väärtustada klassikalist muusikakultuuri? Kus on muusikaakadeemia uus saal? Kus on muusikakeskkooli uus hoone? Kus on uus ooperiteater? Miks pole meil siiani loodud oratooriumikoori?

Miks on ERSO probleemid siiani lahendamata? Miks peavad muusikud pidevalt oma väljaannetele peale maksma, et tutvustada ja edendada Eesti muusikat nii kodu-kui välismaal? Miks on Eesti muusikaklassika väljapaistvamate heliloojate looming tõrjutud tahaplaanile nii kontserditegevuses kui Klassikaraadios, mille tõttu suur osa inimestest seda üldse ei tunne? Miks ei väärtustata Eesti professionaalsete interpreetide tegevust, mis enam peaaegu ei jõua raadiosse, televisiooni ega ajakirjandusse?

Oskan vastata neile ametnikele ja poliitikutele ainult nii: «Kõrgkultuur on kõik see, mida teie ei mõista ja mille allasurumise ja hävitamisega te tegelete!»

Kahetsuse ja kurbusega, Vardo Rumessen
Toimetas Oliver Kund, reporter

Märkmed: