“Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks.”

Mihhail Gorbatšovi kirjavahetusest Saksa Liitvabariigi kantsleri Helmut Kohliga selgub, et kantsler käitus poliitiliselt korrektselt ei olnud Baltimaade iseseisvumisega nõus. Samas Joachim von Ribbentrop tunnustas Eesti iseseisvust eesotsas dr. Hjalmar Mäega 1945. aasta 24. veebruaril.

Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt uuris, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991).

Kanada ei teinud samuti tunnustusest juttu, küll aga toetas Savisaare poolt planeeritavat kodakondsuse nullvarianti („Päevaleht” 21.09.1991).

Soome valitsus säilitas oma tuntud tagasihoidlikkuse suhetes Nõukogude Liiduga ja soovitas ettevaatlikult saavutada iseseisvus kokkuleppel Nõukogude Liidu valitsusega.

USA president Bush teatas 1991. aasta 22. augustil, et veel on vara Balti riikide iseseisvust tunnustada.
USA lähtus Teheran – Jalta konverentside otsustest ja ootas ära NSV Liidu keskvõimu otsuse, mis tuli 6. septembril.
USA keeldus tunnustamast Eesti iseseisvust ka 1918. aastal.
12. jaanuaril 1918. vastas saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele palvele USA saatkonna nõunik, et USA küll tunnustaks Eesti iseseisvust, kui selleks Nõukogude Venemaa enamlaste nõusolek oleks. Seni aga, kui Nõukogude Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat USA-l raske oma seisukohta välja öelda. USA-l puudub siiani seisukoht ka Tartu rahu suhtes.

Vardo kirjutab: "Sündis rahvuslik kokkulepe. Ilma selleta oleks meil loodud hoopis teistsugune riik, kus eestlased oleksid jäänud vähemusse oma riigivõimu teostamisel."
Paraku tuleb nüüd 20 aastat hiljem tõdeda, et "riik, kus eestlased on jäämas vähemusse oma riigivõimu teostamisel" on siiski reaalsus, kui me kiiresti ei korrigeeri selle riigi kodakondsus- ja migratsioonipoliiitikat.

4. november 1990: kelamlaste-enamlaste vandenõu.
Teisiti kui avantüüriks ei oska 4. novembril 1990 Eestit tabanud „šokki" kuidagi nimetada. Mitte mingi poliitiline loogika ei lubanud sellist liitu ennustada. Jaak Alliku, Sirje Endre, Siim Kallase, Kaido Kama, Tunne Kelami, Toivo Kuldsepa, Vardo Rumesseni ja Indrek Toome allkirjastatud „kaheksa avaldus" sai kiiresti „enamlaste-kelamlaste" sobingu sildi. http://www.kesknadal.ee/est/uu...

19. august 1991: kelamlaste-enamlaste uus liit iseseisvumise vastu.
http://www.pealinn.ee/index.ph...