06. september 2014
JAAK VALGE
Maaleht
Vares-Barbarus ja Euroopa manifest
http://maaleht.delfi.ee/news/m...Luuletaja ja poliitiku Vares-Barbaruse ja Euroopa Parlamendi kahe fraktsiooni juhi vaated on rabavalt sarnased, olgugi et neid lahutab pea sajandi pikkune aeg.
2012. aastal ilmutasid Euroopa Parlamendi Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni kaasesimees Daniel Cohn-Bendit ja Euroopa Parlamendi Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni esimees Guy Verhofstadt teksti nimetusega “Euroopa manifest. Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest”.
Selles kirglikus tekstis on esitatud tuleviku Euroopa Liidu selge eesmärk. Võrdlen seda Johannes Vares-Barbaruse 80−90 aasta taguste mõtteavaldustega.
Tervitatav migratsioon
Cohn-Bendit ja Verhofstadt peavad Euroopa põhiliseks vaenlaseks rahvuslust: “Eilsed vaenlased on vaenlased ka täna: natsionalism, konservatiivsus ja populism /…/ Me ei tohi langeda rahvusliku identiteedi lõksu. “Rahvuslik identiteet” on vana natsionalismi kõige hilisem ilming /…/ Selle teekonna lõpus seisab Auschwitz kui näide, kuhu liialdatud ja eksitav natsionalism võib viia.”
Ka Barbaruse avalike, poliitiliselt värvitud tekstide ja poliitikat puudutavate erakirjade kandvaks jooneks on kirglik vastasus rahvuslikule identiteedile. “Mul pole tallitunnet nagu neljajalgsel, mu laut ja aidu – isamaa on kõikjal. Nii on see oln’d ka ajal esialgsel, yrgisal, esimesel ilma mõistjal-võitjal,” luuletas ta. Ühele oma kamraadile seletas ta aga, et eesti rahva minevik on niivõrd inetu, must ja rumal, et haritud inimesel küll ei sobi säärase mõttetuse sees sorida. “Edumeelsel ja kultuurihuvilisel inimesel pole sealt midagi õpetlikku leida ning pealegi pole pisirahva ajaloo tundmisel mõtet, kuna see on määratud maamunalt kaduma.”
Kui rahvuslik identiteet on kurjast, pole vaja ka rahvusriiki – see on loogiline. Cohn-Bendit ja Verhofstadt kardavadki, et eurooplased taganevad nende arvates aegunud rahvusriigi kontseptsiooni juurde. “See on tohutu strateegiline viga. Sama hästi võiks sooritada enesetapu. Sest mõtteviis, et vaid rahvusriik suudab tänases maailmas valvata kodanike ning ettevõtete majanduslikke ja rahanduslikke huve, on puhas rumalus /…/ Me ei saa hoobilt jõuda maailma valitsuse sisseseadmiseni, kuid see peab jääma meie ülimaks sihiks.”
Barbaruski leidis, et iseseisvus on kasulik peamiselt spekulantidele, marodööridele, tõusikutele, karjeristidele ja paraaditsejaile, ülistades Cohn-Benditi ja Verhofstadti ideid juba 1924. aastal: “Ei ole ime, kui tuleviku poeedid poliitiliselt pooldavad revolutsiooni, ehk tegelikult toetavad tulevikuriigi rajamist.”
Üks tee maailma valitsusega tulevikuriigini on migratsioon, mis loob maailmariigi iseenesest. Cohn-Bendit ja Verhof-
stadt kirjutavad: “Tunnistagem taas migratsiooni vajalikkust. Ainult selle abil suudab Euroopa tulevikus säilitada oma jõukust /…/ Kuid selle asemel, et immigratsioonistrateegia välja mõelda, tegelevad meie poliitilised juhid hoopis vastupidisega — nad püüavad /…/ rünnata liikumisvabadust Euroopas.”
Ka Barbarus oli kirglik rahvaste mujale rändamise pooldaja, kel, nagu ta mitmel pool märkis, oli viha viisade vastu. Ka isiklikult ei välistanud ta Eestist lahkumist. Paraku polnud see tol ajal kerge. Kuid unistada siiski võis — oma sõpradele kirjutas ta unenäost, kus nad kõik ühel aeroplaanil Eestist välja sõidavad, et “selle kodumaa pääle, kus meist keegi end kodus ei tunne olevat, linnulennult sülitada.”
Kodumaa, kus end kodus ei tunta, tuleb aga oma identiteedis millegagi asendada. Cohn-Bendit ja Verofstadt leiavad, et postrahvuslik identiteet on mitmekihiline. Nad tõstavad esmaseks kodulinna kihi. “Eurooplane tunneb kirge oma kodulinna suhtes /…/”
Ka Barbaruse luuletused kubisevad linnadega seotud emotsioonidest, kirjad aga kahetsusest, et ta ei saa elada suurlinnas. “Kuhu ikkagi pugeda: armetu meie olemine siin väiksel maalapil, – ei ühtegi suurlinna, kus elu intensiivsem.”
Üsna tõenäoline, et kui Vares-Barbarus elaks Cohn-Benditi ja Verhofstadtiga ühel ajal ja ühes suurlinnas, oleksid nad sõbrad. Sarnased pole mitte ainult nende vaated, vaid ka eluviis. Cohn-Bendit ja Verhof-stadt, saades ülikõrget Euroopa Parlamendi liikme tasu, taunivad moka otsast ka ebavõrdsust. Vares-Barbarus oli isiklikus elus selgelt materiaalsele heaolule orienteeritud. Ta sissetulek oli Riigikogu liikmest kaks korda kõrgem ning eluviis kõike muud kui vaese mehe oma: pidas lugu headest veinidest ja konjakist, mängis tennist, käis rannajääl uisutamas, pidas tedre- ja pardijahti. 1930. aastatel elas ta kaheksatoalises kõrvalruumide ja verandaga korteris, mida sisustuselt peeti moodsaimaks korteriks Pärnus. Kuid oma tekstides nuhtles vaesust ja rikkureid.
Õnneteele juhatav valgus
Cohn-Benditi ja Verhofstadti ning Vares-Barbaruse tee, kuidas rahvast õnnele juhtida, on sarnased. Cohn-Bendit ja Verhofstadt teavad, et rahvas ise ei tea, mida talle vaja on. “Ja peamine, häbistagem populiste, kes väidavad, et nemad teavad, mida rahvas mõtleb. Poliitikuid, kes järgivad oma valijate madalamaid instinkte, selmet juhtida neid suunas, mis meid ülendaks. Demokraatia tähendab avalikust arvamusest eespool olemist, mitte selle pimesi järgimist puhtalt oportunistlikel või valimistaktikalistel kaalutlustel.”
Nad teatavad: “Me vajame tõelist revolutsiooni. Tõelise Liidu rajamist, millel oleksid rahvusülesed institutsioonid.”
Niisiis ei käsitle nad demokraatiat rahva valikuna, vaid olukorrana, kus valgustatud eliit juhib rahvast ning eirab valijate “madalamaid instinkte”. Kes eliidi ära valgustas, seda Cohn-Bendit ja Verhofstadt ei avalda. Revolutsioon pole aga Cohn-Benditi ja Verhofstadti arvates ühiskonna enamuse vastuhakk ladvikule, vaid ladviku poliitiline pööre, mida ühiskonna enamus heaks ei kiida. Klassikaliselt on seda nimetatud küll teisiti, nimelt riigipöördeks.
Ka Vares-Barbarus ei hinnanud eestlasi ehk valijaskonda just kõrgelt. “Kuradi nahkne ja puupäine rahvas!” arvas ta 1924. aastal ning kiitis kümme aastat hiljem esimese tuhinaga heaks ka Pätsi-Laidoneri riigipöörde, kuna sellega suruti maha tema kõige suuremad vaenlased − rahva hulgas populaarsed vabadussõjalased. Ta leidis, et muutunud olukorra puhul võib õnnitleda iga vaimuinimest.
Nii võiks Vares-Barbarus Euroopa manifestile kahe käega ja südameverega alla kirjutada. Kuid erinevalt Cohn-Benditist ja Verhofstadtist on Vares-Barbaruse puhul teada, kust tuli “valgus”, mis lubas tal end ülendatuks pidada. See oli kommunism, mis tähendas nende marksismi-leninismi seaduspärasuste ülimuslikuks ja ainuõigeks pidamist ning millest saab aru vaid kommunistide pühendunud kogukond, kuid mitte ühiskonna enamus. Enamus on juhm, taipamatu või konservatiivne ja seetõttu tuleb neid nende endi tahte vastaselt õnneriiki viia.
2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel said Cohn-Benditi ja Verhofstadti ideed lüüa, kuid Eestist valitud saadikutest kuulub neisse rühmadesse koguni kaks kolmandikku − neli kuuest. Indrek Tarand töötab Cohn-Benditi juhitud fraktsioonis koos Lätis valitud Tatjana Ždanokaga, kuid sõltumatuna, ning Andrus Ansip, Kaja Kallas ja Yana Toom Verhof-
stadti juhitud rühmas. Ma ei tea, kuidas sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni kuuluv Marju Lauristin neisse ideedesse suhtub – ka sotsiaaldemokraadid toetavad teatavasti Euroopa Liidu föderaliseerumist.
Seega vähemalt kolm kuuest Eesti eurosaadikust viib Guy Verhofstadti targal juhtimisel ellu Vares-Barbaruse ideesid. Mida sellest järeldada? Mina ise ei järelda midagi. Kui teie tahate, siis järeldage ise.
