Varjupaiga linn?

Kuidas suudaks ükski heaoluriik kindlaks teha, et sõjapõgenik on aus põgenik, mitte selle nime taga peituv terrorist? Võimatu, nagu kinnitab Pariisi terrorilainele järgnev prantsuse kordnike kinnitus, et vähemalt üks süütuid inimesi tapnud ISISe poolt sinna saadetud inimene oli Süüria passiga Kreeka kaudu hiljuti Schengeni tsooni pääsenud.

Kanada uus valitsus lubas valimiste käigus 25 000 Süüria põgenikku vastu võtta. Kui neist vaid üks on võltsitud paberitega surma külvav fanaatik, siis on see arv liialt suur. Ei saa, muide, aru, miks need arad enesetapjad arvavad, et vabas maailmas elavad tolerantsed inimesed, kes neile pole kunagi kurja teinud, on nende uskumistele ohuks. Prantsusmaa, kus elab kõige suurem arv Euroopa islamiusulistest, on näidanud nende vastuvõtmisega tolerantsust, aga musulmanid ise pole tänulikud. Tulemuseks islamofoobia, kasvav sallimatus. Mis muidugi ei õigusta sugugi möödunud nädala terrorirünnakut. Isegi, kui see oleks olnud sõjaväe või politsei vastu suunatud. Kuid kontserdikülastajate suvaline surmamine?

Justin Trudeau lubas enne valimisi Kanada sõjaväe lennukid Süüriast tagasi Kanadasse tuua. Terrorilaine järel kinnitas, et viib selle lubaduse siiski läbi, aga jääb anti-ISISe koalitsiooniliikmeks. (Hambutu tiigrina?). Läbi mõtlemata aga on ta lubadus põgenikke vastu võtta.

Kuhu nad läheksid, kes neid koolitaks, majutaks, toidaks? Võib arvata, et Toronto oleks igale immigrandile või põgenikule eelislinnaks, kuhu asuda. Kuna kui juba siin riigis, siis just nagu Schengeni riikides, saab ju ookeanist ookeanini liikuda takistusteta. Ning Toronto, jubagi multikultuurne, kus viimase rahvaloenduse järgi on Euroopa päritoluga inimesed juba vähemuses, oleks koht, kuhu vaikselt sisse sobituda, oodates võimalust käsku täita. ISIS on just nagu sõjavägi – kindraleid näeb harva rindel, reamees on see, kes eluga maksab.

Islamil on viis nö ususammast. Üheks neist on ligimesearmastus, heldus, heategevus. Süürias vaevalt seda näeb – president elab jõukalt rahva kukil, teised aga kannatagu, põgenegu kindla surma eest. Kui Toronto heldelt vastu võtaks Süüriast tulnuid, kas saaks oodata retsiprookset lähenemist?

CBC hommikune teleprogramm Metro Morning pühendas selle nädala seeriale Toronto kui varjupaiga linn (City of Sanctuary). Esmaspäeval oli saates külaliseks erru läinud Armeenia päritolu kodakondsuse kohtunik, kes huvitavalt kasvas ise Süürias üles, kolis sealt Liibanoni ja 38 aasta eest, kui seal möllas kodusõda, - mäletate, kuidas USA saatkonda Beirutis argpükslikult pommitati? - valis Kanada uueks elukohamaaks.

Siin kohanedes tegutses Aris Babikian armeenia kogukonnaga, olles nende EKNi ehk Armenian National Federationi juht. Kui Iraagist põgenesid sõja eest tsivilistid, nõustas Babikian föderaalset valitsust, aidates kujundada programmi, mis nägi ette siinset viisaastakut – lubada riiki viie aasta jooksul igal aastal 5 000 Iraagi sõjapõgenikku. Arvud niisiis samad kui Trudeau uljas 25 000.

Babikiani sõnul ei ole Toronto sugugi valmis olema varjupaiga-linnaks, valmisolekuks hindas ta kümne palli skaalal Kanada rahvarohkeimat, suurimat ja olulisimat linna kas kahte ehk kolme väärivana.

Miks nii, kui juba on üle sajandi suudetud siia assimileerida arvukalt uusi inimesi võõrsilt? Esiteks puudub värskel föderaalsel valitsusel konkreetne plaan. Põlvetõmblemine ei aita, vaja on tõhusat strateegiat. Lifeline Syria, heategevuslik organisatsioon loodud põgenike abistamiseks, oli koht, kuhu Babikian pöördus abi pakkumaks – ja neil puudub isegi büroo! Babikianil on ka süürlaste abistamisel kogemusi – viimase kolme aasta jooksul on ta aidanud sadu riiki pääseda. Kõik arvasid, et kriis kodu-, sünnimaal on lühiajaline ja et nad, just nagu eestlasedki seitse aastakümmet tagasi, lootsid peatselt sinna naasta.

Peamine mure on teadagi majanduslik – kui vaid kohvriga sai põgenetud, kuidas on võimalik isegi ulualust leida, rääkimata üüri maksmisest? Keel on tõkkeks, nagu eestlased ise hästi teavad. Kanada seadused on karmid töökoha leidmisel – kui kogemusi pole, saab ainult kaasmaalaste heldusele või haltuurale, mustale tööturule, loota. Rääkimata sellest, mille eest toitu osta, majandustarbeid, mööblit varuda.

Haridus üksi ei aita – kõrgkoolidesse pääsemine nõuab siin dokumentatsiooni, mis paljudel puudub. Ning viimaks on jällegi eestlastele tuttav teema, psühholoogiline trauma. Läbielatu pommitamistel, põgenikelaagrites, naaberriikide nagu Türgi või Jordani rahva suhtumine neisse, kui suutsid Süüriast pääseda, oli alandav. Nagu sakslased eestlastega, inglased Balti valgete luikedega…

Väljakutseid on palju. Kuigi Torontos on üldiselt ohutu liikuda, ehkki mõnes piirkonnas öösiti seda ei soovitaks, võib see pilt muutuda, kui Trudeau ei võta kuulda Babikiani taolisi teadlikke eksperte. Maailm on sootuks muutunud, sõjad ja vägivald, terror nagu Pariisis toimunu, pole aga kusagile kadunud. Kas Toronto tänavatele saab läbimõtlematult lubada arvukalt inimesi, kes ei suuda antud olukorras igapäevaeluga toime tulla, on oluline küsimus. Armeenlane Babikian, kes jubagi nii palju teinud sõjapõgenike huvides, ei ole pessimistlik. Teda aga tuleb kuulata: need tuhanded süürialased, keda ennustatakse juba lähinädalatel siia linna lasta, ei tohiks enne saabuda, kui tõhus, konkreetne ja läbimõeldud üleriiklik plaan on olemas.

Märkmed: