Eesti keeles kõlab asüüli mõiste palju kenamini kui inglise keeles. Eriti kuna viimases sõna asylum ei kehti mitte ainult poliitilise varjupaiga andmise kohta, vaid ka hullumaja definitsioonina. Väidetavalt on pärast raudse eesriide tolmuni roostetamist Kanada riigi lahkust kuritarvitatud varjupaiga andmisel, kuigi hullumajani pole vist jõutud.
Teadagi pole vägivald ja ülekohus kusagile kadunud. Sõjad möllavad Aafrikas, etnilised pinged on eriti kagu-Euroopas tunda. Sri Lankas, Indias, Araabias on rahutused igapäevased nähtused. Ons siis mõni ime, et need kel vähegi võimalik üritavad põgeneda heaoluriiki, sealt kohapealsete seaduste järgi varjupaika paludes.
Inimlikust perspektiivist tuleks igat asüülitaotlevat inimest võtta vastu, kuni uurimine kinnitab taotluse tagapõhja. Ent teadagi oleks see võimatu, sissevool oleks tohutu, piirivalve ja muu vajalik ametkond oleks ülekoormatud. Selle tõttu on olemas määrused, seadused ning mitmekordne kontroll, kindlaks tegemaks, et on tõepoolest tegemist elu või surmaga, mis on varjupaiga andmise õigustuseks.
Kanadal paraku pole just kõige hiilgavam ajalooline maine sõjapõgenike ja varjupaika taotlevate inimestega arvestades. Mitte ainult ei võetud nö pealõivu sajandi eest hiinlaste käest, kes Kanadas lootsid rahulikku kodu leida, vaid enne teist maailmasõda ei lubatud juudipõgenikelaevadel Kanada sadamatele juurdepääsu. Eestlastel on oluline roll Kanada immigratsiooni ja põgenikepoliitikas. „Walnuti” Halifaxi saabumine 1948. aasta detsembris on ajalukku läinud. Pardal oli 350 inimest, kellel puudus okupatsiooni tõttu kodakondsus. Kuna aga eestlased olid aluse ostnud, siis ei saanud neid pidada dokumentideta triivijateks, vaid nende varjupaiga palumist pidi riik kaaluma hoopis teisel tasandil, tulemuseks muudeti seadused märksa inimsõbralikumaks.
Kuid need päevad on möödanik. Somaalia ja Ungari Roma ehk mustlaspõgenikute laviin Kanadasse on sundinud immigratsiooniametil muutma asüülitaotlemise reegleid ja määrustikku. Möödunud reedel avaldas immigratsiooni-, kodakondsuse- ja multikulturalismiminister Jason Kenney, kelle isiklik populaarsus immigrantide kodukondades on märksa suurem kui ta valitsuse või peaministrigi oma, pressiteate, milles kinnitati, et kaks kuud kehtinud uut asüülisüsteemi võib juba edukaks saavutuseks pidada.
Juhtides tähelepanu nädalakaupa kogutud statistikale ütles Kenney et varjupaigataotlejate arv on 70 protsenti langenud, kui võrrelda viimase kuue aasta samade ajaraamistikutega. Kui trend või kõver kehtib, siis ministri andmetel Kanada provintsid ja territooriumid võivad kokku hoida järgmise viie aasta jooksul $420 miljonit, mida on senini suunatud sotsiaalabi, haridus- ning tervishoiukulude katmiseks. Lisaks föderaalne kokkuhoid. Kenney julges isegi arvata, et kaks miljard dollarit võib olla maksumaksja säästuks, kui asüülireform on lõplikult paigas.
Kenney sõnul on Kanada õiglane ja heldekäeline riik, ent pidev süsteemi kuritarvitamine vajas erakordset reformi. Minister juhtis tähelepanu sellele, et asüülitaotluspalved on markantselt langenud just nendest riikidest, kust ajalooliselt on põgenikud esitanud põhjendamatuid taotlusi.
Mis riigid need siis on? Kenney pressiteade tõi esile, et 27 riiki kuuluvad ülalnimetatud kategooriasse. Neist kokku on 80 protsendi võrra taotlejate arv kahanenud. Ent ainsa riigina tõi Kenney nimeliselt ette Ungari. Põhjuseks? Aastatel 2011 ja 2012 oli just meie hõimurahva riigist kõige rohkem varjupaiga taotlejaid. Teadagi saab seda vaid mustlaste nimel seletada. Kenney sõnul on asüülilootjate arv tervenisti 98 protsendi võrra langenud.
Mustlased on ajalooliselt olnud riigita rahvas, rändrahvana kogunud ka kuulususe, mida pole tänases poliitiliselt korrektses maailmas sugugi õige esitada. Kuid kui arvestada, et pikanäpumeheamet on mustlaste hulgas au sees, et seome tüssamist, petmist, hobusevargust ja muud parseldamist mustlastega, siis on ju selleks põhjust. Alles mõne aasta eest vaatasin oma töötoaaknast välja ja nägin kuidas kaks mustlast väga peenelt eemaldasid ühelt daamilt ta rahakoti. Ei jõudnud järele joosta, ja vaevalt et varguseohver taipaski, mis oli juhtunud kuni märksa hiljem.
Vargaid, petiseid ja loodreid on muidugi igal rahval olemas. Ungarlaste suhtumine mustlastesse on ajalooline, ja võib tõepoolest, eriti arvetades praeguse Ungari valitisuse parempoolset häälestust, et mustlase elu seal pole lihtne. Kuid kas tohib lausuda, et omad vitsad?
Eestlased, ja teistest rahvustest varjupaiga taotlejad on leidnud vahtralehemaalt turvalise kodu, ja valdavas enamuses jälginud uue asukohamaa seaduseid. Kiida või laida uut asüülisüsteemi, aga Roomas tuleb roomlasena elada.
Varjupaik
Arvamus
TRENDING
