Varro Vooglaid - Pidupäevast ja tegelikkusest.

Millegi pärast poeediks nimetatud Sveta Grigorjeva kõne roosiaia vastuvõtul oli tõesti mitte ülesehitava ja ühendava, vaid purustava, ühiskonda lõhestava iseloomuga – nagu allosutatud uudise pealkirjas öeldud. Üldrahvalikule pidupäevale on see täiesti kohatu, kinnistades arusaamist, et roosiaias toimub mitte presidendi vastuvõtt, vaid Kersti Kaljulaiu ja tema sõprade kokkutulek.
Ühtlasi on huvitav, et Grigorjeva ise deklareerib, et tema kõne oli vihane ja algselt plaanitud veel vihasemana. Ehk siis Kaljulaid küll hurjutab konservatiive ja rahvuslasi nende väidetava vihasuse pärast (kui need on vastu põhiseaduse alusideaalidest lahtiütlemisele), aga samal ajal kutsub oma vastuvõtule endale meelepärast ideoloogilist programmi esindavad inimesed vihakõnet pidama. Seda nimetatakse topeltstandardite rakendamiseks.
Tähelepanuväärne on seegi, et toimunust jäi mulje, et kõik oma lapsed neegirtega saada lubanud ja rahvusringhäälingu poolt esiletõstetult haiglase enesepaljastamisega tuntust kogunud Grigorjeva on kutsutud presidendi eest ütlema asju, mida president ise ei julge otse välja öelda – mh nimeliselt hurjutama konservatiivse hoiakuga poliitikuid, keda Kaljulaid ei salli. Lasta teistel niisugune must töö enda eest ära teha, see jätab eriti vääritu ja argpüksliku mulje.
Grigorjeva kõne sisu ei hakka ma siin lähemalt kommenteerima – see oli üks-üheselt sotside ideoloogiline programm. Riik muudkui aga tehku ja pakkugu ja tagagu, et mina ja minu mõttekaaslased tunneksid end hästi ja saaksid nautida kõiki sotsiaalseid hüvesid – ilma et me peaksime millestki loobuma, midagi ohverdama, mingit isiklikku vastutust võtma ja seda kandma. Eesti riik ei või vene rahvusest inimestelt kodakondsuse saamiseks nõuda elementaarsel tasemel eesti keele äraõppimist, küll aga saavad vene rahvusest inimesed nõuda Eesti riigilt neile kodakondsuse andmist. Tüüpiline sotside mõtteviis.
Kui avalikku võimu teostatakse sellisel moel, siis ma ütlen päris ausalt, et see ei ole minu riik. Inimesed, kes sellisel moel avalikku võimu teostavad, on tõelised ühiskonna lõhestajad. Ehk nagu kirjutas Martin Helme
: "Kaljulaid on alates ametisse saamisest [just nimelt saamisest, mitte valimisest – VV] tegelenud süstemaatiliselt ühiskonna lõhestamise, traditsioonide mõnitamise või hävitamisega ning oma ametipositsiooni kuritarvitamisega. Ta on totaalses moraalses ja poliitilises pankrotis. Seetõttu peaks ta olema ka totaalses poliitilises isolatsioonis."
Paraku oli eile näha, et neid, kes on valmis sellest eemaletõukavast näitemängust kõrvale astuma ja Kaljulaiule nii selge sõnumi saatma, on üpris vähe. Paljud iseenesest mõistlikud inimesed veavad end kõigest hoolimata aastast-aastasse Kaljulaiu vastuvõttudele kohale, talle austust avaldama. Neid, kes mitte ainult ei jäta minemata, vaid ka ütlevad välja, et teevad seda protestist riigivõimu kuritarvitamise vastu – nagu brigaadikindral Riho Ühtegi seda tegi –, on veelgi vähem.
Tõsiasi on aga see, et kuni inimesed, kelle valikutest ja sõnadest midagi sõltub, ei julge õigeid valikuid teha ja sõnu lausuda, ei muutu suurt midagi ning riigivõimu kuritarvitajate karistamatuse tunne vaid kasvab. Hirm toiduahelatest välja langeda, minetada võimul olevate ringkondade soosing ja sellest sõltuvad väljavaated, on paljude võimule lähedal seisvate inimeste juures kahjuks kaugelt liiga sügavalt juurdunud. See omakorda tingib käitumise, millega lõppastmes samastutakse Kaljulaiu näotu tegevusega, saades osaks sellest probleemist.
Kokkuvõttes ei pakkunud Kaljulaiu vastuvõtt erilist üllatust. Kõik kulges juba sissetallatud ja sellisena ootuspärast rada mööda. Eesti rahva ühtekuuluvuse hävitamine ja lõhede süvendamine eurobürokraadist presidendi juhtimisel jätkub programmiliselt samm-sammu haaval. Eriti groteskseks teeb selle tõsiasi, et samal ajal süüdistavad ühiskonda tükkideks rebivad tegelased oma enda tegevusest põhjustatud tagajärgedes neid, kes püüavad seista Eesti ühiskonda seni koos hoidnud põhimõtete eest.