“Südametunnistusega inimene on see, kes ei saavuta kunagi sallivust, heaolu, edu, avalikku positsiooni ega valitseva arvamuse heakskiitu tõe arvel.”
“Üksikisik ei saa saavutada edu ega heaolu, reetes selle, mille ta on ära tundnud kui tõelise, inimkond samuti mitte. Siin puutume kokku nüüdisaja tõeliselt otsustava küsimusega. Tõe mõistest on peaaegu loobutud ja see on asendatud progressi mõistega. Progress iseenesest “on” tõde. Ent selle näilise ülendamise tõttu kaotab progress suuna ja muutub tühiseks. Sest kui ei ole suunda, siis võib kõik olla niihästi tagasiminek kui ka progress.”
“Einsteini relatiivsusteooria käsitleb küll füüsilist kosmost, ent mulle tundub, et see kirjeldab täpselt meie aja intellektuaalse ja vaimse maailma olukorda. Relatiivsusteooria väidab, et universumis ei ole kindlaid taustsüsteeme. Kui kuulutame mõne süsteemi taustaks, mille suhtes püüame tervikut mõõta, siis oleme meie need, kes taust määravad. Ainult niimoodi saame mingisuguseidki tulemusi saavutada. Ent taust võib alati ka teisiti määrata.”
“Tõde kui selline, absoluut, mõtlemise taustsüsteem, ei ole enam nähtav. Selle tõttu, just vaimses mõttes, ei ole enam suunda “üleval või all”. Ilma kindlaksmääratud taustsüsteemita maailmas ei ole sihte. See, mida me suunaks peame, põhineb mitte standardil, mis on iseenesest tõeline, vaid meie otsustusel, ja lõppkokkuvõttes otstarbekuse kaalutlustel. Sellises “relativistlikus” kontekstis muutub niinimetatud ideoloogiline või konsekventsialistlik eetika lõpuks nihilistlikuks, isegi kui ta seda ise ei näe. Ja see, mida niisuguses maailmavaates südametunnistuseks nimetatakse, osutub sügavamal järelemõtlemisel kõigest eufemistlikuks ütluseks, et ei olegi sellist asja nagu tegelik südametunnistus — südametunnistus, mida mõistetakse “koosteadmisena” tõega. Iga inimene määrab ise oma mõõdupuud. Ja mõistagi ei saa üleüldises relatiivsuses keegi teist inimeste kuigi palju abistada, veel vähem talle käitumist ette kirjutada.” (http://pood.rahvaraamat.ee/raa...)
