Tõnu Orav kirjutab, et „peale mitmeid koosolekuid Torontos, Rootsis ja Eestis, mis algasid juba 1993, esitas meie selleaegne konsistoorium kirikukogule….ettepaneku koos täiendava materjaliga, et kirikukogu saaks langetada otsuse, kas ühineda või mitte.” Jääb mulje, et tegu on kirikutevahelise ühiskomisjoni ettepanekuga, mille E.E.L.K. Konsistoorium tõepoolest 1995.a. kirikukogule otsustada andis.
Kui nüüd autor järgnevalt kirjeldab ettepanekute sisu ja hääletuse tulemusi, ei ole see kahjuks kooskõlas toimunuga. Võtsin arhiivist välja tollase dokumendi, mille siinkohal tänastele lugejatele edastan:
EESTI EVANGEELIUMI LUTERIUSU KIRIKU KONSISTOORIUMI TEADAANNE
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kirikukogu lõpetas hääletamise tähtajaga 30. november 1995. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.- väljaspool Eesti Vabariigi piire) ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK - Eesti Vabariigi piirides) Ühendamise Nõukogu esitas E.E.L.K. kirikukogule kinnitamiseks või tagasilükkamiseks nelja-osalise ettepaneku, mis sisaldasid nelja E.E.L.K. Põhimääruste punkti ühtlustamist kodumaal asuva Kirikuga. Kinnitatuna oleks see rajanud juriidilise aluse esineda ühe Kirikuna maailma Kirikute foorumitel.
Kirikukogu hääletamiseks ettepandud punktid olid järgmised:
1. Ühtlustada E.E.L.K. Põhimääruste I peatüki par. 1-4 pealkirjaga: "Kiriku koosseis, eesmärk, ülesanded ja õpetuse alus".
2. Ühtlustada vastastikku.'Kiriku..Põhimääruste (E.E.L.K. } ja Põhikirja (EELK) nimetused.
3. Muuta EESTI EVANGEELIUMI LUTERIUSU KIRIKU (EwE.L.K.) nimetus ühtseks kodumaal asuva Kirikuga, EESTI EVANGEELNE LUTERLIK KIRIK.
4. Kinnitada osavõtt vastastikku kirikukogu hääletustel kolme häälega.
Vastavalt kehtivatele E.E.L.K."Põhimäärustele, Põhimääruste muutmine ja/või täiendamine nõuab kirikukogu hääletamisel 2/3 häälte enamust.
Oma koosolekul 13. detsembril 1995, E.E.L.K. konsistoorium võttis kokku hääletamiste tulemused ja konstateeris, et E.E.L.K. kirikukogu lükkas mitte-kinnitamisega tagasi kõik neli ülalmainitud ettepanekut. Sellega E.E.L.K. kirikukogu, oma demokraatseid seisukohti väljendades, ei leidnud vajaliku olevat, käesoleval ajal, luua otseseid Kirikuid juriidiliselt ühendavaid aluseid.
Meie Eesti Luteri Kirikud, Eesti Vabariigis ja väljaspool Vabariigi piire, jäävad aga siiski rahvuslikus ja kristlikus vaimsuses vennas-Kirikuteks ja töötavad edasi kõrvuti, võibolla väikeste erinevustega, Luteriusu taustal Jumala riiki kuulutades, ja igati üksteist toetades ja täiendades, kus iganes ühel või teisel see osutub võimalikuks.
Torontos, detsember 1995.
Udo Petersoo
E.E.L.K. peapiiskop ja
konsistooriumi president.
29.aprillil 1996 kirjutab peapiiskop Petersoo peapiiskop Jaan Kiivitile: „Seoses siinpoolse Kirikukogu hääletuse tulemusega, kus ei kinnitatud Kirikute ühinemise toimkonna ettepanekuid, mõni sõna minu arusaamisest selles suhuhtes. Mul on väga kahju, et see sellisena võttis suuna, kuigi ma teatud määral nägin seda ka ette.”
Peale ühiselt väljatöötatud ettepanekute tagasilükkamist Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Ühendamise Nõukogu enam kokku ei tulnud. Viimane protokollitud koosolek toimus 2.ja.3.novembril 1994.
Kodumaa Kirikukogu oli ühinemispõhimõtted heaks kiitnud, lülitades seejuures oma liikmete hulka kolm E.E.L.K. esindajat. Kuna see jäi ühepoolseks sammuks, jäeti selline võimalus 2004.a. uuest põhikirjast välja.
Võib-olla viitab Tõnu Orav ekslikult mingile teisele kirikute ühtsust puudutavale kokkuleppele või hääletusele, millest EELK teadlik ei ole? Los Angelese koguduse lehes (nr.4, juuli 2008) räägib ka praost Thomas Vaga E.E.L.K. Kirikukogu otsusest 1997.a., mis ütlevat, „et oleme üks rahvakirik, mis on aga kahe „enesekorraldamise” õigusega ilma keskautoriteedita, s.o. mitte ühe peapiiskopi all.” Samas väljaandes tsiteeritakse Rein Neggo’t: „Tekib küsimus: Kes on nüüd see halb partner, kes murrab kirikute ühendamise nõukogus saavutatud kokkuleppeid ja käsitleb ühinemisküsimusi ainult omapoolse dikdaadi vormis?”
Nagu näidatud, ühendamisnõukogu sellist eelnõu välja ei töötanud. Selle ettevalmistamist pole toimunud ka konsistooriumite vahel. Kui tegu oli E.E.L.K. ühepoolse seisukohavõtu ja ettepanekuga (dikdaadiga?), millele samuti viitb Tõnu Orav, öeldes, et „see ettepanek pidi tulema esitusele ja kinnitamisele selles vormis Eestis oleva EELK kirikukogule”, siis pole teada, et Toronto Konsistoorium oleks seda teinud. Vähemalt EELK Konsistooriumi ja Kirikukogu materjalidest ja kirjavahetusest seda ei nähtu.
Eesti luterliku kiriku ühtsuse taastamine 1917.a. põhimõtete alusel ei ole kohustus vaid võimalus. Minevikku maksab aga mäletada.
Vennalike tervitustega Teie
+Andres Põder