Uno Ainsoo on Reformierakonna liige alates aastast 2000 ja kandideerib tänavu esimest korda riigikogusse. Alles hiljuti oli ta Saksamaal mängimas edukalt Indiaca maailmakarikavõistlustel, kus mul oli võimalus temaga vestelda Eesti poliitikast. Aktiivne ettevõtja Tartumaalt ei ole Eesti tuleviku suhtes ükskõikne ning loodab, et võib riigikogu liikmena mõjutada asju paremuse poole liikuma, sest parlament vajab värsket verd ning uusi mõtteid. Ainsoo arvab, et kui üks inimene tunneb, et suudab ühel või teisel elualal olla ühiskonnale kasulik, siis tuleb tegutseda ja mitte ainult kritiseerida.
Mis on Teie arvates Eesti poliitika tänased valupunktid, mida Te isiklikult sooviksite parandada – ja kuidas?
Pean peamiseks valupunktiks raskust kokkulepete saavutamisel. Meid on väga vähe ja kas peame ikka oma energiat kulutama üksteisega vaidlemisele selleasemel, et kokku leppida prioriteetide osas, kuhu suunata rahavood ja millises mahus. Nii jääks vähemaks erakondadevahelisi hõõrumisi ning üksteise (valimis)lubadustega ületrumpamist.
Kahtlemata erinevad erakondade ideoloogiad mingil määral, kuid põhiküsimustes ehk prioriteetides peaksid kõik erakonnad leidma üksmeele. Ajavad ju nad kõik enda sõnutsi „eesti asja“. Minu isiklik panus oleks valmisolek sellisteks lepeteks.
Eesti kiiret majanduskasvu kiidetakse välismaal. Sotsiaalsed probleemid on jäänud täielikult tahaplaanile. Paljud riigi kodanikud ei suuda vabaturumajanduse printsiipidega midagi peale hakata, kuna on harjunud, et riik neile töö, elamispinna ning koolituse annab. Seetõttu on sotsiaalselt nõrkade inimeste arv Eestis viimastel aastatel tohutult kasvanud. Palju töötuid on alla 30-aastaste hulgas, noored kasutavad narkootikume ning paljud eestlased sooritavad välismaal kuritegusid. Kas Reformierakonnas on neid probleeme arutatud kui ja, siis milline retsept on leitud?
Reformierakond tunnetab neid probleeme täielikult ja oma valimisplatvormis on ka välja pakkunud konkreetsed lahendusvõimalused. Täpsemat informatsiooni leiab erakonna koduleheküljelt: wwww.reform.ee
Te tunnete muret regionaalpoliitika olematuse pärast Eesti riigis. Milles see konkreetselt avaldub ning miks ei tunne poliitikud huvi kommunaalpoliitika vastu?
Võib-olla sõna „olematus“ on liiga karmilt öeldud, kuid tänast elu Eestis vaadates tuleb meelde vana anekdoot setu talumehest. Kui talt küsiti, kuidas elu edeneb, vastas ta, et sõltub sellest, kust poolt vaadata. Venemaa poolt vaadates olen esimene mees, aga Tallinna poolt vaadates viimane setu.
Võib öelda, et kogu Eesti elu on koondunud Tallinna ja teistesse suurematesse keskustesse. Maale, perifeeriasse ei taha jääda keegi. Peamine probleem ongi minu arvates selles, et maale ei jätku enam inimesi. Neil pole seal midagi teha. Kuid kui pole inimesi, pole ka ettevõtlust, pole varsti vaja koole, lasteaedu. Täna on paljudes maakohtades peamisteks tööandjateks vallavalitsused, kus ametnikud arvestavad töötu abiraha ja toimetulekutoetusi. Seda probleemi ei tajuta Tallinnas, kuid seda raskemalt tunnetatakse kohapeal.
Mis teha? Peab olema midagi, mis meelitaks inimesi maale jääma. Täna töötavaid koole ei või sulgeda, kaob kool, kaovad viimasedki lapsed. Vastupidi, koolide juurde ja vallakeskustesse tuleb luua kõik tingimused, et eriti noored saaksid oma vaba aega sisustada samal tasemel kui linnainimesed. Võimlad-ujulad igasse maakeskusesse ei ole ju palju tahta. Elamukrundid maale soodustatud tingimustel, et inimesi linnadest maale tervislikku keskkonda meelitada. Lastel peab olema oma mängumaa.
Ettevõtjal pole täna kasulik oma tootmist näiteks Peipsi äärde tuua. Tallinna lähedal on suurem tööjõuvalik, kulutused transpordile minimaalsed. Makse maksavad ühtemoodi aga nii Tallinna kui Alatskivi ettevõtja.
Olete abielus ja kolme tütre isa. Kas Eesti on turvaline tänapäeva lastele/noortele?
Absoluutset turvalisust ei suuda tagada ükski riik. Isiklikult olen veendunud, et turvalisusele alusepanemine algab perekonnast. Laste ja noorte turvalisuse eelduseks on korraliku lastetoa olemasolu ning hea kooliharidus. Kui isal-emal pole aega oma lastega tegelda, ei saa me neile turvalisust tagada. Narkootikumid, alkohol, kuritegevus ei ole probleemiks kõikides kodudes. Liialt vähe tegeleme täna ennetusprotsessidega ning seda enam tuleb hiljem kustutada tulekahjusid.
Üks õrnadest kohtadest on ikka veel tänapäeval kodu- ja väliseestlaste vaheline „kaun“. Kuidas Teie näete neid suhteid, millega võiksid välismaal elavad eestlased kaasa aidata Eesti positiivsele arengule ning kuidas Te ise oleksite valmis neid suhteid parandama?
Isiklikult ei ole sellist vastuolu tunnetanud. Vastupidi, minu napid kogemused suhtlemisel väliseestlastega on enam kui positiivsed. Kuid olen probleemidest lugenud-kuulnud. Võib-olla on küsimus informatsioonis, õigemini selle vähesuses. Äkki peaksime enam rääkima eestlaste elust kodumaast kaugel. Olen kindlasti valmis siin oma panust andma kasvõi infovahendajana.
Olen MTÜ (mittetulundusühing) Liivimaa Mälu asutaja ja loodi selline ühing just eesmärgiga meie rahvusliku mälu, kogemuse, kultuuripärandi talletamiseks ja selle igaühele kättesaadavaks tegemiseks. Väga palju on meil unustusehõlma jäänud eestlasi nii kodu-kui välismaal, kellest tänased noored ei tea midagi, keskealised on unustanud ja neid, kes mäletasid, pole enam meie hulgas.
Kohe-kohe ilmub trükist tore raamat (560 lk.) „1000 tartlast läbi aegade“, kust lugejad saavad infot oma mälu värskendamiseks ja uuendamiseks inimeste kohta, kes Tartule ja kogu Eestile tuntust toonud nii siin- kui sealpool riigipiiri.
Saksa DV lagunedes võeti kohe luubi alla sotsialistlik pärand. Eestis on see teema tänaseni tabu, ning süüks ei ole kindlasti ainult see, et julgeolekuarhiivid õnnestus maalt ära viia. Mida Te arvate Ain Seppiku nõukogudeaegsest tegevusest ning kas eestlased peaksid tasapisi võtma kokku julguse ning hakkama uurima kommunistlikku lähiajalugu – kasvõi debati korras?
Olen ise kommunismiaja laps, sündisin siis, kui Stalin suri. Olen palju kuulnud räägitavat 50 kommunismiaasta mõjust inimestele, nende käitumisele ja mõttemallile. Kindlasti ongi see aeg mõjutanud inimesi, kuid kindlasti mitte sel määral, kui arvatakse. Eestlane on alati endaga toime tulnud, ükskõik millistes tingimustes ta saatuse tahtel ka elanud poleks. Võin veendunult öelda, et tõelisi kommuniste oli ja on eestlaste hulgas väga vähe. Ja ehk selle vähemuse üliagarus punakäskijate korralduste täitmisel on olnud põhjuseks, miks sageli (ka väliseestlaste hulgas) teisiti arvatakse. Igas ametis olles võis jääda eestlaseks ka okupatsiooni ajal. Keegi ei saanud inimest sundida käituma teistmoodi, kui ta ise tahtnud oleks. Seetõttu taunin Ain Seppiku õigustusi oma tegevuse kohta nõukogude ajal. Ka olen arvamusel, et meie ajalooaastaid nõukogude ajal peaksid ajaloolased uurima põhjalikumalt, et tänane ühiskond saaks anda võimalikult objektiivsema hinnangu olnu kohta.
Kas Te pooldate Reformierakonna koalitsiooni Keskerakonnaga? Miks?
Kui aus olla, siis mulle pole see koalitsioon põrmugi meeldinud. See on aga suuresti seotud Keskerakonna juhi isikuga, siiski on selles erakonnas on ka palju mulle sümpaatseid inimesi.
Samas olles Reformierakonna liige tunnetan täielikult, et meie erakonna tugevus on eriti hoomatav just võimuerakonnana ja ega koalitsioon Keskerakonnaga tänu koalitsioonileppele Eesti arengule pärssivalt pole mõjunud. Uut võimalikku koalitsiooni on aga raske ennustada, sest Reformierakond on täiesti selgelt väljendanud oma vaateid, millistel tingimustel koalitsiooni loomine võimalik on.
Härra Ainsoo, ma tänan Teid selle vestluse eest ja soovin Teile tulevasteks valimisteks palju edu.
VÄRSKET VERD JA MÔTTEID UUDE RIIGIKOGUSSE (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
emili
Reformierakonda iseloomustab pigem müüdavus ja katteta lubadused.Praegu võimu teostades ei takistaks ju keegi seda helesinist juttu ka tegelikkusesse rakendamast.Aga nagu ikka on nende udu ainult valimistele ja lihtsameelsetele suunatud.Ütle mulle kes on su sõber ja ma ütlen kes oled sa ise.
Kui oli Riigikogus arutusel Ain Seppiku umbusaldus, siis Reformi erakond demonstratiivselt ei võtnud istungist osa. Alles hiljem avaliku arvamise sunnil võeti seisukoht.
Kui oli oli kommunistliku korra kuritegelikuks kuulutamise arutelu riigikogus, Küüditamise 60=daks aastapäevaks,siis oli Reform, kes erinevalt teistest valitsuse erakondadest, võttis koos opositsooniga eelnõu maha. Sõnad ja teod ei paista kooskõlas olevat.
Kui oli oli kommunistliku korra kuritegelikuks kuulutamise arutelu riigikogus, Küüditamise 60=daks aastapäevaks,siis oli Reform, kes erinevalt teistest valitsuse erakondadest, võttis koos opositsooniga eelnõu maha. Sõnad ja teod ei paista kooskõlas olevat.
Arvamus
TRENDING
