http://www.lisest.org Lissabon
LES toimetus, 21.02.2005
Pühapäeval andis Eesti peaminister Juhan Parts president Arnold Rüütlile üle ettepaneku nimetada riigikogu endine asespiiker Rein Lang välisministri ametisse ja esmaspäeva (21. veebruar) hommikul president seda ka tegi.
Reformierakonna valiku kohta oleme saanud lugeda eesti meediast erinevaid ja küllalt vastakaid arvamusi, kuid selline ongi poliitika. Ja nagu kirjutas meie leheküljel endine peaminister Mart Laar - oma riigi üks eesmärke ongi see, et oleks kedagi kiruda.
Kui Eesti eksvälisminister ja praegune Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees, Toomas Hendrik Ilves kritiseeris eesti ajakirjanduses oma järelkäijat Kristiina Ojulandi teravalt, siis Rein Langi paistab ta suhtuvat soosivalt.
Peatume põgusalt Teie elukäigul – ärimees, poliitikakommentaator, riigikogu asespiiker, nüüd sai Teist välisminister. Miks arvasite, et see ametikoht tuleb vastu võtta?
Otsus tuleneb Eesti tänasest poliitilisest olukorrast ja sellest tulenevast loogikast. Valitsuse liikmeks pidi saama Reformierakonna parlamendirühma liige. Sellest tulenevalt polnud mul palju valikuid.
Teame, et olete ka Portugali külastanud. Kas kisub siia tagasi ning mis oli selle vana kultuurimaa külastamisest Teile meeldejäävaim?
Olen käinud Portugalis kaks korda. Olen läbi sõitnud kogu Lõuna-Portugali ja olnud 10 päeva Lissabonis. Portugal on imeline maa ja Lissabon imeline linn. Ja mis peamine – seal elavad imelised inimesed. Tahaksin väga leida aega, et reisida Põhja-Portugalis. Loodame, et see kunagi ka õnnestub.
Kas jätkate tööd välisministeeriumis sealt, kus see eelmisel ministril pooleli jäi või leiate, et on tarvis paljut ümber korraldada?
Eesti ei ela enam ammu mingis revolutsioonilises situatsioonis, kus oleks tarvis teha mingeid kannapöördeid. Eesti välispoliitika alused ja välispoliitiline doktriin ei muutu. Küll aga on vaja rakendada kogu seda intellektuaalset võimekust, mis välisteenistusel olemas on.
Millised saavad olema välisministeeriumi peamised prioriteedid Teie juhtimisel?
Nagu öeldud, pean saavutama olukorra, kus väga võimekad spetsialistid saaksid oma võimeid rakendada ja ei tunneks end tõrjutuna. Loomulikult tuleb esmajärjekorras lahendada segadus riigisaladuste hoidmisel ja käitlemisel.
Kuidas hindate ohtu Venemaa suunalt? On see aktuaalne ka täna ja tulevikus - mistõttu tuleks hoolikalt jälgida viimset kui Venemaa sammu ja sealseid poliitilisi arenguid? Kas kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu ikka on ka Teie arvates samuti Eesti jaoks piisav julgeolekutagatis?
Ma ei näe Venemaa poolt täna otsest ohtu Eesti iseseisvusele. Ent meie ülesanne on tagada riigi julgeolek ka siis, kui kunagi tulevikus selline oht võiks tekkida, ehkki ma siiralt loodan, et sellist ohtu ei teki. Kuulumine EL ja NATO-sse ei anna veel iseenesest Eestile julgeolukugarantiid. Sellepärast tuleb tagada, et Eestil oleksid tugevad liitlassuhted USA-ga ja normaalsed heanaaberlikud suhted oma naabritega.
Mis on Teie arvates Eesti-Vene suhetes prioriteetne? Kas Eesti peaks jätkama endiselt madalamat profiili võrreldes näiteks Läti viimase aja avaldustega või on ehk ka Eestil aeg esitada oma tingimused ja nõudmised Venemaale? Kas Eesti-Vene poliitika vajaks ümberhindamist?
Ma ei arva, et peaksime revideerima oma Venemaa poliitika lähtealuseid. Me soovime heanaaberlikke suhteid. Meil on juba olemas päris korralik lepinguline baas kahe riigi vahel ja igapäevane koostöö ka toimib. Püüame jõudu mööda seda lepingulist baasi täiendada. Ma ei pea perspektiivseks ebarealistlike nõudmiste ja tingimuste esitamist Venemaale.
Balti riikide toimetusi jälgides on jäänud mulje, et igasugune koostöö välispoliitikas puudub. Ja kui see ka päriselt ei puudu, siis on see väga nõrgal tasemel. Teame ju, et 9. mai küsimuses puudus igasugune koostöö, sest esialgselt oli kuulda, et Baltimaad otsustavad üheskoos, kas minna või ei, nii aga ju ei läinud. Kuidas Teie seda hindate-kommenteerite, milles asi?
Balti koostöös on tõepoolest probleeme. See on ka mõistetav, sest alates 1.maist 2004.a. on balti riigid EL ja NATO liikmed, mistõttu regionaalset koostööd enam ei tähtsustata piisaval määral. Oma rolli selles koostöö nõrgenemises mängivad kindlasti ka sisepoliitilised sündmused balti riikides. Viimasel ajal on kõigis omajagu sisepoliitilist segadust.
Milline on Teie arvamus lähenevatest 9. mai pidustusest Moskvas? Kas Eesti peaks presidendi tasemel neil pidustustel osalema või ei? Kas õnnestub Venemaa välisminister varem Tallinna «meelitada» ja pidustusi seega piirilepingu allkirjastamisega mitte siduda?
Ma mõistan Venemaa soovi tähistada suurelt oma võitu natsliku Saksamaa üle. Venelaste panust natsismi purustamisse ei saa alahinnata ja peame mõistma, et Teine Maailmasõda tõi Venemaale kaasa enneolmatuid kannatusi ja tragöödiat. Kuid sõjajärgne kommunistlik rezhiim Nõukogude Liidus püüdis oma saamatust rahva elujärje parandamisel varjata just Teisest Maailmasõjast tulenevate tagajärgedega. Samuti püüti oma maailmavallutuslikke plaane seletada rahvale vajadusega valmistuda jäjekordse agressori rünnakuks ehkki seda agressorit kusagil reaalselt polnud. Tänane Venemaa juhtkond peab oma rahva ajalootunnetusega arvestama. Vabariigi President peab ise otsustama, kas ta võtab vastu naabri kutse osaleda pidustusel. Küll aga tuleb lähtuda sellest, et piirileping ja 9. mai on kaks erinevat asja, mille sidumine poliitiliseks tervikuks ei saa olla vastuvõetav.
Seoses Lihulas ausamba mahavõtmisega kerkis esile kurikuulus väljend: «Meie lääne sõbrad ei mõista meid». Kas mittemõistmine aga mitte ei lähe välisministeeriumi kapsaaeda tegemata tööde näol?
Eesti välisteenistus tegutseb oma võimaluste piires. Meil on küll võimekust selgitada oma seisukohti välisriikides, kuid vähe võimalusi selgitada ajalugu ja sellest tulenevaid poliitilisi arusaamu meie partnerriikides siseriiklikult. See olgu ikka eelkõige eesti ajakirjanduse pärusmaa.
Kui kunagi olid väliseestlaste organisatsioonid rohkem poliitilised, siis nüüd on nende otsene ülesanne vähemalt meie, Portugali eestlaste arvates, Eesti kultuuri, majanduse tutvustamine ja vahendamine. Aga ka lähiajaloo ja poliitika tutvustamine, vältimaks olukordi, et «meid ei mõisteta». Eesti välisministeerium aga paistab olevat välis-eesti organisatsioonid sootuks unustanud ja mingit toetust Eesti asja ajamisel sealt praktiliselt ei saa. Vähe sellest, et seda tehekse ju tasuta, siis ka mingisugust tunnustust Eesti suunast üldjuhul ei saa. Kuidas kommenteerite? Kas selles osas peaks samuti välisministeeriumis tegema mingeid muudatusi?
Olen Teiega nõus, et see toetus on nõrk. Paljuski on see olnud tingitud mitte niivõrd tahte kuivõrd ressursi puudumisest. Püüame teha, mis suudame.
Täname meile antud intervjuu eest. Edu Teile uues ametis ja kasutaksime siinkohal ka võimalust soovida Teile ilusat Eesti Vabariigi 87. aastapäeva!
Tänan huvi tundmast ja soovin õnne Eesti Vabariigi aastapäeva puhul kõigile Portugalis elavatele eestlastele. Ja leidke ikka tee ka oma isamaale.
