Lennart Ruuda
Marge Piirimägi elab praegu Iirimaal, nikerdab laste kõrvalt ehteid ja soovitab välismaal hoida eestlastest nii kaugele kui võimalik.
Kuna ja kuidas sattusite elama välismaale?
Esialgu sattusin elama Rootsi, see oli 2000. aasta suvel. Mulle pakuti seal alguses lapsehoidja kohta ja sel hetkel ma isegi ei mõelnud, miks peaksin Eestisse jääma. Soovisin maailma näha. Tjorveni ja Pipi maa oli unistuste koht. Aasta pärast naasin Eestisse. Astusin Tartu ülikooli rootsi keelt ja kirjandust õppima, kuid esimesel õppeaastal haigestus mu ema vähki, mistõttu pidin teda põetama ja jäin koolist eemale. Kui ema oli lahkunud, ei näinud ma enam mingit mõtet Eestis edasi elada, õpingud jäid katki. Sõitsin Rootsi tagasi.
Algul sain tööd ehtedisaineri Maria Söderstami õpipoisina. Kui õpiaeg möödas, hakkasin tegutsema n-ö päris disainerina, kuid ikka tema nime alt. Töötasime Mariaga koos kuni 2006. aastani. Lennates lennufirmaga SAS, sai meie ehteid osta.
Seejärel viis pereloomine mind Iirimaale, kus elan praeguseni.
Millega Iirimaal tegelete?
Olen töötanud ööklubis, baaris ja pildistanud pidusid. Lisaks töötasin ühes restoranis mänedžerina, olin ettekandja, müüsin isegi butiigis riideid. Kõik need kohad asetsesid kolmnurgana samal tänaval ja iga ülemus pakkus järgmisesse kohta tööd, kui nägi, kuidas ma töötan.
Peale selle teen ikka veel ehtetööd. Rootsist tellin materjali. Viimased neli aastat olen seda teinud kodus laste kõrvalt.
Kui keeruline oli välismaal kohanemine ja enda ülestöötamine?
Minul on seda kohanemist olnud juba kahel korral, kahes erinevas riigis.
Pean ütlema, et ise tuleb olla tubli, püüdlik ja aus ning eestlastest hoida nii kaugele kui võimalik. Eriti siis, kui tahad midagi ära teha. Ma ei saa öelda, et kõik eestlased oleksid ühesugused, aga hoolikalt tuleb valida, kellega sa suhtled. Suurem osa eestlastest kolib välismaale ning võtab kitsa silmaringi ja õeluse kaasa. Ta elab ikka samamoodi juues ja laaberdades palgapäevast palgapäevani.
Head muljet pole eestlastest kellelgi. Näiteks kui pidasime Iirimaal esimesi jõule, kutsuti meid eestlaste juurde. Otsustasime kaaslasega, et lähme. Kõik meie raha varastati ära! Väga nigelad jõulud ja aastavahetus. Rohkem me eestlastega kontakti pole otsinud.
Ma ei saa öelda, et ma end üles töötanud olen, pikk maa on veel minna. Proovin ikka ehetega, üritan iirlaste külmemate ja teistsuguste toonidega kohaneda.
Missugune on teie seos Vastseliinaga praegu?
Vastseliinaga ei seo mind enam miski. Mul pole Eestis kodu, kuhu minna. Kui Eestisse satun, käin ema haual ja see on kõik. Eestis elab mul kaks venda, üks Võrus, teine Keila lähedal.
Üks vend käis Vastseliina gümnaasiumi kokkutulekul ja saatis video, mis seal tehti.
Oli meeldiv näha vanu õpetajaid ja tuttavaid nägusid ning seda, kui ilusaks on tehtud koolimaja. Ütlesin mehele, et sinna võikski tulevikus elama minna, saaksid lapsed ilusas koolis käia.
Mida arvate Eesti ühiskonnas toimuvast?
Jälgin igapäevaselt Eesti uudiseid. Põhimõtteliselt on venelased Edgariga Tallinna kavalalt üle võtnud, pealinn on läinud. Tingimused elamiseks on täiesti talumatud. Kurb on inimesi vaadata.
Kuidas nad küll peavad hakkama saama? See on ebainimlik, mis toimub. Elu on nii kallis, nagu oleks igal eestlasel oma nafta puurtorn tagaaias. Kindlasti ühel hetkel sooviksime tulla tagasi, näiteks Tartumaale, mehe vanaema kodukohta. Aga praegu, laste ja elukvaliteedi huvides, eelistame elada Eestist eemal.
Sellegipoolest kõlab meie kodus eesti keel, me küpsetame eesti leiba, lapsed armastavad eesti komme. Meil on kõik Lotte multifilmid, Lotte ja Bruno mänguasjad, Eesti mäng ja Eesti kaart! Loeme aeg-ajalt eesti muinasjutte ja kuulame eesti lastelaule. Presidendi vastuvõttu jälgides on alati meeldiv näha tuttavaid nägusid. Koristades laulan kõiki vanu koorilaule.
Meil on Grethe Rõõmu lasteraamatuid. Eestis on palju ilusat, Eestis on vaieldamatult andekaid inimesi, Eesti on ilus!
