Lembit Pütsep. „Kõik mitmen ilmakaaren laiali. Mälestusi.“ 2. trükk. North Vancouver, Autor, 2005. 328 lk.

Välis-Eestis pool sajandit kestnud viljakas ja suuri kultuuriväärtusi loonud kirjastustegevus on juba mõnda aega vaibunud. Välis-eestlaste kirjutatud raamatud — nii uudisteosed kui kordustrükid — ilmuvad nüüd Eestis. Läänemaailmas ilmub eestikeelseid raamatuid harva, aga mõnigi neist pälvib tähelepanu ka autori sünnimaal. Üheks selliseks on Lembit Pütsepa mahukas mälestusteraamat „Kõik mitmen ilmakaaren laiali“, mille autor ise kirjastas Vancouveris.

Lembit Pütsep sündis Vastseliina valla Illi asunduses a. 1924, kus ta vanaisa ja isa pidasid asundustalu, mis oli perele antud ühe perepoja Vabadussõjast osavõtu eest. Autori esivanemad, keda raamatus on näidatud üheksa põlvkonda, pärinevad Vastseliina kihelkonna Tabina küla Lossina põlistalust. Sealt võrsunud arvukasse Pütsepate sugukonda kuuluvad ka maadleja ja olümpiavõitja (Pariis 1924) Eduard Pütsep ning aastast 1944 Rootsis elanud ja seal surnud arhitekt ja kunstiajaloolane Ervin Pütsep.
Pütsep räägib oma poisipõlvest ja koolipäevadest — esiteks neli aastat algkooli Vastseliinas ning siis seitse talve Petseri progümnaasiumis ja gümnaasiumis, mille ta lõpetas kevadel 1943. Neile, kes Vastseliina kandis üles kasvasid ja samades koolides käisid, pakub raamat äratundmisrõõmu, teistele teavet kadunud maailmast, nagu seda on Petseri Eesti Vabariigi koolilinnana. Muide, hiljuti teatati Petseris seni veel tegutsenud eestikeelse kooli ümberlülitamisest venekeelsele põhiõppele.
Lembit Pütsepa 1924 on üks sõjajumala poolt kõige hullemini rapsitud eesti meeste aastakäike. Nad olid esimeste seas, keda kutsuti 1943. a. kevadtalvel mobilisatsiooni korras Saksa väeteenistusse. Seejuures anti valida, kas minna relva-SS koosseisu kuuluvasse Eesti Leegioni, Saksa riigi tööteenistusse või astuda Wehrmachti abiteenistusse.
Pütsep koos mitme teise Petseri gümnaasiumi abituriendiga pani end kirja tööteenistusse, kuid sattus sellest hoolimata käsukorras sõjaväkke. Neid ei saadetud Poolasse leegioni, laagrisse, vaid suunati Tõrvas paiknevasse väljaõppepataljoni, mille ülemaks oli Eesti Vabariigi kaadriohvitser kapten Artur Nolk. Seda üksust ei ole minu teada varem sõjaalastes kirjutistes ega memuaarides mainitud, kahjuks jätab ka Pütsep üksuse nimetuse ütlemata.
Tõrvast saadetakse rühmajagu mehi Peipsi taha Luugasse ühe saksa diviisi staabi juurde hobusemeesteks. Aasta lõpus õnnestub Pütsepal korraldada enda üleviimine Tallinnas paiknevasse eesti lennuüksusesse, mille tegevust ta kirjeldab kuni selle evakueerimiseni Saksamaale. Eestist lahkumise käigus lendas viis eestlaste lennukit Saksamaa asemel Rootsi.
Saksamaal satub ta koos osa teiste lennugruppi kuulunud eestlastega Dortmundis paiknevate õhutõrjepatareide koosseisu, kus nende ülesandeks on tulistada ülelendavaid ameerika ja inglise pommitajate eskaadreid. Eestlased katsuvad vältida pihtalaskmist, pannes mürsud plahvatama veidi allpool oletatavat lennukõrgust. Kui aga patareid ise satuvad otsese pommi- või jahilennukite rünnaku alla, siis tulistatakse tabamiseks, küsimus on — kes keda. On väidetud, et eestlasi ei rakendatud lahingutegevuses lääneliitlaste vastu. Nagu näeme, on seda siiski juhtunud.
Kevadel 1945, sõja viimastel kuudel, eirab Pütsep koos paari sõbraga käsku minna Sileesia rindel asuva Eesti Diviisi juurde ja seikleb Saksamaal, ajuti julgelt valedokumente kasutades. See võinuks sõjaolukorras kurvalt lõppeda, kuid lõpeb õnnelikult inglaste okupatsioonitsoonis. Kui Pütsep endale mais 1945 sõjavangilaagrist pääsemiseks tsiviilriided selga tõmbab, on ta saanud 21-aastaseks.
Mis järgneb, on ühe hakkaja eesti mehe eneseteostus läänemaailmas. Pärast nelja aastat DP-laagrites Saksamaal läheb ta Kanadasse, õpib ehitusinseneriks, abiellub eestlanna Mara Neumanniga ja töötab elektriliinide ehitamise spetsialistina algul Montrealis, hiljem Vancouveris. Rajada projekti eest vastutava insenerina uued kõrgepingeliinid läbi kõnnumaa mägimaastike ja üle suurte jõgede, on aukartust äratav saavutus. Raamatus teeb Pütsep ülikoolides õppimise ja oma töö kirjeldamise kõrval juttu ka eestlastest, kellega ta Kanadas kokku puutus.

Nüüd elab ta Vancouveris, kus ta on olnud aktiivne eesti ühiskondlikus elus. Leseks jäänuna abiellus ta Laine Tiikmaga.

Raamat on tänuväärseks lisandiks Eestis viimasel ajal hoogustunud elulugude kogumisele. Lembit Pütsepa põlvkond on lahkumas elu näitelavalt. Tema mälestustes leiame nii mõndagi, mis pakub ainet ajaloolastele, aitamaks mõtestada kogu selle põlvkonna saatust, kelle elukäigule vajutas nooruses oma pitseri Eesti iseseisvuse kaotus ja suur sõda.
Mu tähelepanu äratas lause, mis on kirja pandud Moskva poolt Eestile septembris 1939 esitatud ultimaatumiga seoses: „Arutasime omavahel seda olukorda ja arvasime, et hakatakse vastu.“ Iseseisvuse ajal üles kasvanud 15-aastased koolipoisid pidasid kõige seni elus kogetu põhjal vastuhakku loomulikuks. Kolm ja pool aastat hiljem arutasid nad nii: „Meid ei huvitanud sõdimine „Uue Euroopa“ ega Saksamaa eest, küll aga kohustus kodumaa kaitsmiseks....ühine arvamine oli, et mobilisatsioonist kõrvalehoidmine ei too kasu kellelegi....aga kiiret sellega ka ei olnud....me polnud huvitatud väljaspool riigi piire sõdimisest.“
Eespool sai juba nenditud paari tõika autori sõjateekonnast, mis võiksid pälvida ajaloolaste huvi, siis kui ometi kord kirjutatakse kokkuvõtlik teos eesti meestest II maailmasõjas, millega ei ole seni hakkama saadud. Ajaloolist huvi pälvib ka, et Inglise salateenistus üritas värvata mehi Eestisse saatmiseks juba a. 1947. Pütsepale pakuti õnnelikult tagasijõudmisel Briti kodakondsust ja prii ülikooli. Ta küsis nõu kol. Saarsenilt, kes soovitas end mitte siduda ohtliku ettevõtmisega, mis teenib vaid inglaste huve.
Pütsepa ellusuhtumine ja igas olukorras läbilöömine meenutab mulle sama vaimsust, mida kannavad Arvi Korgi romaanide musketärid sõjajärgsel Saksamaal ja tammiraiujad Kanadas ning Ilmar Talve Juhansoniga sõja ajal Euroopas „reisijad“. Iseseisvas Eestis üles kasvanud noorus oli enesekindel ja elujulge ning iseteadlikult uhke oma rahvuslikule päritolule.
Liigne uljaspäisus võis omandada patoloogilise varjundi, nagu legendaarse Ago Uibo puhul, kellest Pütsep minu teada trükisõnas esimest korda juttu teeb, aga kelle viguritest olen suusõnal imelugusid kuulnud, eelkõige temaga Bonni ülikoolis käinud Paul Reetsilt. Sõja lõpukuudel Saksamaal seigeldes esines Uibo Rüütliristi kandjana ning rist ise, univormis foto ristiga kaelas ja (võlts) tõend selle annetamise kohta olid tal ette näidata. Pärast sõda liikus ta ringi Eesti lennuväekapteni mundris, esines Võõrleegioni ohvitserina ja tegi muid tükke, kuni ta pandi vangi pärast kõrge inglise ametniku auto omastamist. Et vanglast pääseda, repatrieerus Uibo kodumaale Mihhailovi komitee kaudu kunagi 1950. aasta paiku. Kas keegi teab, mis temast pärast seda sai?
Lembit Pütsep jõuab tagasi kodumaale — nii kutsub ta jätkuvalt Eestit — ja lapsepõlvekoju esimest korda 1990. Ta isa ja ema on siis juba surnud, aga ta kohtub oma suguseltsiga. Ema ühest kirjast on ta võtnud oma mälestusteraamatu tiitli.

Märkmed: