Harri Kivilo
30.06.16. Avalikus kirjas õiguskantslerile, presidendile ning riigikogu esimehele ja liikmetele väitsin: et Eesti keele seletava sõnaraamatu määratluste ja üldlevinud eesti keele kasutamise kohaselt saab põhiseaduse §27s nimetatud perekonnaks pidada ainult mehe ja naise abielupaari ja nende lapsi ning abikaasadeks ainult ühte abielupoolt teise abielupoole suhtes; et põhiseaduses pole sätet, mis keelaks homoseksuaalsetel isikutel omavahel koos elada ja kooseluks soovitud kokkuleppeid saab sõlmida ilma põhiseadust muutva või täiendava seaduseta ning et kooseluseadust ei saa seetõttu õigustatult pidada homoseksuaalsete isikute õiguste kärpimist takistavaks vajaduseks; et kooseluseaduse üldine sõnastus ning kooselulepingu andmete kandmine perekonnaseisutoimikutesse kinnitab, et kooseluseadusega on tahetud anda homoseksuaalse sättumusega isikutele õigus oma intiimset erandlikkust avalikult kuulutada ja oma kooselamist abieluks pidada.
Esitatud väited kinnitavad, et riigivõim on tahtnud mees mehega ja naine naisega kooselamist seadustada ilma põhiseaduse §27 muutmata. Avalikus kirjas palusin õiguskantsleril, presidendil ja riigikogu esimehel selgitada, millest lähtudes olid nad kooseluseadust vajalikuks pidanud. Tänaseks on esitatud küsimustele vastatud, kuid mitte peavoolu meedia kaudu. Vastustes avaldatud kooseluseaduse heakskiit lausa nõuab avalikustamist.
Õiguskantsleri selgituse kohaselt „ei näe kooseluseadus ette samasooliste isikute abiellumise võimalust. Kooseluseadusega reguleeritakse samasooliste isikute peresuhteid.” Ent ometi pole õiguskantsler kohustatud mitte ainult tuvastama, kas seadus on või ei ole vastuolus mõne põhiseaduse sättega, vaid analüüsima, kas uus seadus on vajalik või mitte. Analüüsiv õiguskantsler oleks märganud, et: kooseluseaduse koostamist pole riigivõimult nõudnud põhjendatud avaldusega mitte ükski Eestis elavate samasooliste ühendus ega ole sellise seaduse koostamiseks rahvalt mandaati taotlenud mitte ükski erakond; nõudes samasooliste kooselamise registreerimist perekonnaseisuametis, tekib samasoolistel võimalus registreerimine teostada mehe ja naise vahelise ilmaliku abielu sõlmimise piduliku rutiini kohaselt. Võib arvata, et geide ja lesbide eneseväärikusele on see piduliku rutiini rakendamine tähtsam kui omavaheliste suhete reguleerimine, mida kõik teineteist armastajad vajalikuks ei peagi ning mida on võimalik notariaalsete lepingutega määrata.
Seega kooseluseadust ei saa õigustatult pidada homoseksuaalsete isikute õiguste kärpimist takistavaks vajaduseks.
Väidet, et kooseluseadusega reguleeritakse ainult peresuhteid, on lausa eksitav. Selle seaduse §17 sätestab, et kooseluleping lõpeb, kui ... registreeritud elukaaslased sõlmivad omavahel abielu... . Seega samasoolised registreeritud elukaaslased võivad ühel päeval perekonnaseisuametis oma kooselu lepingu registreerida ja järgmisel nädalal selle lepingu lõpetada ning teineteisega abiellu astuda – kuigi PS §27 kohaselt neil see õigus puudub.
Täiendavalt oleks õiguskantsler pidanud tajuma, et PS §12 loetletud asjaoludel võib Eestis olla mitukümmend vähemust. Internetis avaldatu kohaselt on Eestis ainuüksi 16 erinevat mittekristlikku usundit. Põhiseaduses pole aga ainsatki sätet, mis kohustab riigivõimu luua sobiv seadus iga mõeldava vähemuse omavaheliste või nende ja riigivõimu vaheliste suhete reguleerimiseks. Rahvusvahelised inimõigused keelavad vähemuste diskrimineerimise ning see nõue on ka Eesti põhiseaduses ja seda pole vaja millegagi täiendada. Õiguse eest olla kaitstud diskrimineerimise eest, tuleb vähemustel ise oma elu erandlikku osa korraldada. Eestis pole midagi juhtunud, mis õigustaks homoseksuaalide eneseväärikust tõstvate seaduste loomist. Põhiseaduse täitmise valvajad ei peaks mitte pingutama valitsuse tegemistele õigustuste otsimisega, vaid kui vaja, teatama valitsusele, et nad on Brüsseli soovituste täitmisega liiale läinud või seda teinud vaid seal hea töökoha saamiseks, kui nende karjäär Eestis lõpeb.
Kui riigivõim loob geidele ja lesbidele seaduse, mis hakkab nende igapäevast elu üksikasjaliselt reguleerima, asub riigivõim teisi vähemusi (näiteks: sünnipäraseid kleptomaane, ateiste, taarausulisi, nudiste, eriti aga küllaltki paljusid vabaabielus olijaid) diskrimineerima - kui neile nende tegevust õilistavaid seadusi ei looda.
Presidendi kantseleist tulnud kiri selgitab, et „Vabariigi President on lähtunud antud küsimuses seniste otsuste tegemisel Eesti Vabariigi põhiseaduse §27 kommentaaridest” (koguteos Eesti Vabariigi Põhiseadus, Kommenteeritud väljaanne 2012). Justkui see koguteos oleks kehtiv seadus. Kirjale on lisatud kõik §27 käsitlevad, kokku rohkem kui 60, kommentaari. Mitte üheski neist ei ole midagi samasooliste kooselamise kohta. Kommentaaris 24.1 on öeldud, et Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK), artikkel 12 tagab „abieluealisele mehele ja naisele õiguse abielluda ja luua perekond kooskõlas selle õiguse kasutamist reguleerivate riigisiseste seadustega. Abielu all, mille kaitse tagavad PS § 27 lg 2 ja EIÕK art 12, peetakse silmas traditsioonilist mehe ja naise abielu.”
Põhiseadus ei keela väga erandlik olemist, kuid jätab perekonna moodustamise mehe ja naise ühiseks õiguseks. Hämmastav on hr presidendi kinnitus, et kooseluseaduse väljakuulutamisel on ta lähtunud neist arvukatest põhiseaduse kommentaaridest, mida ta on oma vastuskirjale lisanud – ilma märkamata kommentaaris 24.1 öeldut.
Kooseluseaduse koostajad on ilmselt lähtunud teadmisest, et rahvas samasooliste abiellumist ei pea õigustatuks, aga nad on tajunud, et EL ja ÜRO homoseksuaalsuse propageerimises innukalt osalemine võib suurendada nende isiklikku lugupidamist lääneriikides. Eespool öeldu alusel on ilmselt otsustatud koostada kooseluseadus, mis võimaldab samasoolistel end abieluinimesteks pidada ning riigivõim võib rahvale kinnitada, et abiellumine ja pere loomine on ikkagi ainult mehe ja naise õigus.
Riigikogu õiguskomisjoni vastuse kohaselt „Kooseluseadus ei kahjusta kuidagi põhiseaduse §27 sätestatud perekonna põhiõigust. Seetõttu puudub ka vajadus antud teema käsitlemiseks põhiseaduse kontekstis.” Selge jutt, mis nii nagu riigikogu esimehegi ütlemised on - tema enda arvates - kõigile täiesti arusaadavad. Ilmselgelt kooseluseadus „ei kahjusta kuidagi” väga mitmeid põhiseaduse sätteid, kuid küsimus on selles, kas Eestis on sellist seadust vaja ning kui on, siis mille pärast? Kas riigikogu õiguskomisjoni ja hr esimehe hinnangul on tõesti vaja seadust, mis võimaldab, võib-olla vähem kui paarikümnel, avalikult erandlik olla tahtjal, rõõmu tunda? Justkui õiguskomisjon ei teakski, et riigivõimu tuleb teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel (PS §3).
Kokkuvõtvalt on kõrgeima tasandi vastajad püüdnud kramplikult õigustada, nagu varemgi, Eestile mittevajalike seaduste loomist, kehtiva lepingu asendamist lepingu paroodiaga ning elanikkonna suurendamist nendega, kellele tuleb tagada EL ja ÜRO soovide kohaselt paremad elutingimused, kui on paljudel eestlastel.
