Ära iial ütle iial, võiks kõlada üks klišeelik ütlus Siim Kallase lapsuse peale Eesti Päevalehe intervjuus. Seal ta kinnitab, et Reformierakonda pole rahastatud VEB fondist pärit summadega.
Selle peale võiks kogenud pankurilt küsida: kuidas defineerida VEB fondist pärit summade mõistet? Näiteks raha puhul, mis võib olla liikunud läbi paljude firmade kontode? Mitte et tahaks eurovolinikku kuidagi osatada, aga paljude VEB-iga seotud tehingute jäljed kaovad ju kuhugi offshore-firmade rägastikku. Isegi kui Kallas tõepoolest VEB-i rahast mitte midagi ei tea, kuidas saakski ta olla detailselt kursis iga euroga, mis erakond oma kuulsusrikkal valitsemisajal toetajatelt saanud? Asjaolu, et tundmatu Vene viinakompanii on saanud rikkamaks 32 miljoni dollari võrra, on ju kinnitanud Eesti Panga audit. Seega võivad Kallase kinnitused osutuda samasuguseks blufiks kui Ansipi jutt mürgivõtmisest. Lihtsalt aitäh eest ei tehta kellelegi 32 miljoni dollari suurust kingitust, ja ikka jääb küsimus, mis Eesti pool selle eest vastu sai.
Igal juhul võib aru saada, et eurovolinik jt asjasse segatud isikud on valinud massiivse eitamise või kehva mälu üle kurtmise taktika. Siim Kallase emotsionaalne kurnatus, kui ta ütleb, et VEB fondi teema on talle ja tema perele veel raskem kui 10 miljoni dollari juhtum, on arusaadav. Märksa keerulisem on aga mõista kurtmist, et tal on praegu raske ennast süüdistuste vastu kaitsta, sest 10 miljoni dollari puhul oli konkreetsust rohkem.
Jääb mõistetamatuks, miks näiteks ei kutsu Reformierakonna tipud Kallas, Rask ja Lipstok kokku pressikonverentsi ning ei jaga detailseid selgitusi kuulsusrikka firma R-Hooldus kohta. Et mis allikatest pärit miljonite kroonidega siis 1999. a valimiste paiku ikkagi toimetati.
Ühesõnaga: paluksime rohkem konkreetsust. «Ka unustuse jõel aeg kord silla loob...» – kui meenutada tuntud laulusalmi. Parem loome selle silla ise, võttes selle käest Vene poolel, kes VEB fondi tehinguid kui ulatuslikku komprat võib olla seniajani kasutanud.
