15 aastat on kõigilt kõrgetelt tribüünidelt keskpanga pealikud ja poliitikud seletanud, et Moskvas Vnešekonombankis (VEB) külmutatud arvetelt raha kadumine on seotud VEB Fondi võlausaldajate iseseisva tegutsemisega oma nõuete kättesaamisel.
Seega, ettevõte, kes hoidis oma raha 100% Eesti Pangale kuulunud Põhja-Eesti Aktsiapangas, sai ühel hetkel teada, et moratooriumi alla sattunud panga asemele tuleb uus – Põhja-Eesti Pank (PEP). Ainult, et tema hoiust seal enam ei ole, kuna pank oli seda hoidnud Moskvas VEBis valuuta korrespondentkontol, mis külmutati. Selle asemel on tema nõue tõstetud ilma tema käest luba küsimata mingisse müstilisse VEB Fondi. Selle tõenduseks võib ta nõuda nn sertifikaati, kuhu on kirjutatud kaotsiläinud summa. VEB Fondi sertifikaadi väärtus on võrdne politseiniku antud tõendiga ruudulisele paberilehele kirjutatud numbriga, missugune rahasumma ohvrilt rööviti.
Peaminister teadis
Niisiis lähete te selline paber näpus iseseisvalt Moskvasse VEBi ukse taha ja nõuate sealt oma raha. Edasist ei ole raske ette kujutada, isegi fooliummütsike ja seemnete söömine mahuvad sellisesse fantaasiasse. Aga just seda on väitnud peaminister Andrus Ansip. «…kõik kreeditorid, kelle nõuded on koondatud VEB Fondi, võiksid veel kord kaaluda, kas nad ei taha mitte iseseisvalt, ilma selle fondita oma nõudeid rahuldada,» teatas peaminister valitsuse pressikonverentsil 29. septembril 2011.
Samal pressikonverentsil teatas Ansip: «Aga ma tean seda, et neid omal käel nõuete rahuldajaid on olnud.» Siis ei olnud veel avalikuks saanud dokumendid, kuidas 0-nõudega VEB Fondi registrisse kantud Vene ettevõtte TSL International kaudu kanditi VEBi külmutatud kontolt välja 32 miljonit dollarit. See oli tegelikult keskpangale ja valitsusele kuulunud nõuete summa pluss veel kellegi teise nõue.
Selle aasta mais avalikuks saanud kantimisdokumentidele oli alla kirjutanud Eesti Panga tollane asepresident Vahur Kraft. Kes mõtles selle riisumisskeemi välja? Ajakirjanik Katariina Krjutškovale antud vastuses ütles Kraft: «…tege- mist on otsuste, kinnituste ja heakskiiduga, millega on olnud seotud kõik Eesti kõrgemad institutsioonid ja nende järelevalveorganid.» Krafti väitel olid seega suurriisumisest teadlikud ja kiitsid selle heaks keskpanga president Siim Kallas, peaminister Tiit Vähi, rahandusministrid Andres Lipstok ja Mart Opmann jt. Seega on Kraft esitanud väga ränga süüdistuse mitmetele tuntud avaliku elu tegelastele.
Ekstravagantsete harrastuste poolest tuntud peaminister teatas sel nädalal pärast valitsuse pressikonverentsi korraga VEBi teemast rääkima hakates: «…võin mürki võtta selle peale, et Eesti Pank ei ole midagi võltsinud.» Tuleb kaasa tunda, sest ametist lahkumiseks on ilmselgelt kurnatud peaministril kindlasti vähem radikaalseid mooduseid, seda eriti veel arstide streigi ajal.
Eesti suurim vargus
1992. aastal puhkenud pangakriisi tagajärjel toimunud moratooriumi järel maksid valitsus ja keskpank heldelt kinni pankade VEBi külmutatud arvetele jäänud summad, nende pankade hoiustajatele näidati aga lahkelt VEB Fondi ust. Või nagu sõnastas riigikontroll 1997. aastal: «Fond on erandlik nähtus tema asutamisest alates ega mahu ühegi kehtiva juriidilise isiku tegevust reglementeeriva seaduse alla.»
Eesti Pank raiskas operatsioonile sularaha 103 miljonit krooni, valitsus lasi käibele 300 miljoni krooni eest võlakirju tootlusega 10% aastas, millest osa paigutas ka PEPi aktsiakapitaliks. Selle operatsiooni tulemusena tekkis valitsusel nõudeid VEBi külmutatud valuutale 244, Eesti Pangal 103 ja UBB-l 10 miljoni krooni ulatuses.
Eestis oli võimul Tiit Vähi kolmas valitsus. 1996. aasta detsembrikuu viimasel päeval valmistusid inimesed juba peolauda istuma. Valitsus tegi aga pingeliselt tööd ja pidas istungit. Kui muidugi tegi ja kõik ei ole tagantjärele niimoodi vormistatud.
Valitsuse otsustes on neli punkti, mis ei kuulunud avalikustamisele. Kõige olulisem neist oli valitsuse korraldus nr 1023-k, milles volitati tollast rahandus- ministrit Mart Opmanni kirjutama valitsuse nimel alla valitsuse ja Eesti Panga vahel sõlmitavale Vabariigi Valitsuse nõude VEBi vastu loovutamise lepingule. Siinkohal on paras hetk meenutada Opmanni vastust ajakirjanik Krjutškovale: «Mingeid otsuseid minu ajal ei tehtud ja seda ma mäletan.» Aitame siis mälukaotuse käes vaevlevat endist rahandusministrit ja Eesti Panga presidendikandidaati.
Valitsus loovutas oma nõude tasuta Eesti Pangale 27. märtsil 1997 sõlmitud lepinguga. Lepingus esitas valitsus keskpangale mitmeid lisatingimusi. Enim tähelepanu väärib tingimus, mille järgi Eesti Pank omakorda kohustus nõude edasi loovutama Ühispangale 24 miljoni krooni eest!
Edasi loovutas Eesti Pank vastavalt kokkuleppele nõude Ühispangale lepinguga, mis sõlmiti nende vahel 24. aprillil 1997. aastal. Lepingu punkt 4 järgi kohustus Ühispank nõude eest tasuma kokkuleppe punktis 10.4 näidatud tingimustel. See tähendas, et alles pärast seda, kui Ühispank saab nõude realiseeritud või rahuldatud ja see ületab kokkuleppe punktis 5.3 nimetatud summat 34 miljonit krooni. Tuletame veel kord meelde, et olematu nõudega TSL Internationalile võltsiti nõudeõiguseks 32 miljonit krooni. Lisaks sellele võisid liikuda veel mingid nõuded, sest teada on, et Eesti Panga ettepanekul ja Venemaa rahandusministeeriumi nõusolekul (kiri 28. juulist 1997) viis TSL International VEBi külmutatud kontolt välja oma summa 1,8 miljonit dollarit.
Ka endist keskpanga presidenti Andres Lipstokki tabas Krjutškova küsimuste esitamisel peaaegu täielik mälukaotus. Tema sõnul ta peaaegu et ei tunnegi Siim Kallast! Mälu värskendamiseks: Lipstok juhtis PEPi järelevalvenõukogu alates 6. septembrist 1995, hiljem oli ta Ühispanga nõukogu liige. Lipstok on unustanud vist sellegi, et ta oli rahandusminister meid huvitaval perioodil juunist 1994 – aprillini 1995.
Hädine vale
VEBi külmutatud konto liikumistest nähtub, et veel 29. mail 1998 kanti sealt välja 20,5 miljonit dollarit. Sealjuures on huvitav, et natukene aega enne seda läks vastastikusel kokkuleppel jällegi Ühispangale üle ka Eesti Panga nõue 103 miljonit dollarit. 1998. aasta Eesti Panga aruandest selgub, et Ühispank maksis selle eest Eesti Pangale 12,4 miljonit krooni just mais 1998! Seega on lisaks Eesti Pangale suurvarguses kindlalt osaline ka Ühispank.
Oleme ringiga tagasi loo alguses. Ansipi viidatud iseseisvalt Moskvas raha lahti külmutamas käinud võlausaldajad on taandunud üheks Vene ettevõtteks, Aleksandr Arvidi poeg Matti juhitud TSL Internationaliks! Kuid vähe sellest, peaminister ei viitsinud isegi läbi lugeda valitsuse esitatud eelnõu seletuskirja, mida ta nii tuliselt kaitses. Seal on aga rahandusministeerium toonud välja täieliku avameelsusega suurvarguse tegeliku mehhanismi: «Siiski ei teostatud nõudeõigusi täiesti iseseisvalt riikliku VEB Fondi volikirja alusel, vaid sellele eelnes tavaliselt pankadevaheline informatsioonivahetus ning nõude teostamiseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Üldjuhul nõudis VEB pank eelnevalt Eesti Panga kinnitust vastavate isikute kontode olemasolu kohta, mille kohta saatis Eesti Panga president vastava informatsiooni VEB pangale. Kokkuleppe saavutamise korral esitas Põhja-Eesti Pank (PEP) maksekorralduse PEPi valuutavahendite ülekandmiseks nõudeõigust iseseisvalt teostava isiku osutatud kontole mingis teises Venemaa pangas ning VEB pank teostas vastava ülekande. Kuigi PEP oli juba 5. jaanuaril 1997 ühinenud Ühispangaga, toimus 1998. aastal nõudeõiguse iseseisev teostamine siiski veel PEPi maksekorralduse alusel.»
Seega, suurvarguses keskpanga kõrval aktiivselt osalenud Ühispank võltsis samuti dokumente, tehes maksekorraldu-
si olematu (selleks ajaks likvideeritud) Põhja-Eesti Panga (PEP) nimel, sest külmutatud kontod VEBis olid PEPi nimel!
SAMAL TEEMAL: http://www.reporter.ee/2012/10...
http://www.delfi.ee/news/paeva...
http://www.ap3.ee/article/2012...
http://www.delfi.ee/news/paeva...
http://www.eesti.ca/toomas-kum...
