Järgnev pala on kirja pandud veebruaris 2000, kui torontolased olid õnnega koos ja said linnapiires suusatamas käia. Kirjeldus peaks tulema tuttavana ette neile, kes iial suusatamislusti mekkinud. Ta kätkeb endas palavad õnnesoove eesti suusakoondislaste eduks Salt Lake City taliolümpiaadil.
Ontario suurjärve kaldal. Foto: Riina Kindlam
Soe keha külmas, ise kütad, helbed lennus sulavad su põsel.
lendad, lendavad ka nemad, pehmed, teravad ja valge,
valges kaob ja ilmub triip, su sikutaja köitja
vabastab ja silub pindasid, ta matab sinu hinge ingli moel.
soe keha külmas, ise kütad, ise kaihvid küttevõimsusest
ja imestad lauspinna libisemislusti, tõukamise õnnis tagajärg on
oruleid, soov söösta tasse järsult, maitsta ruttu, kiirust püüda
täpist, triibust, säravast ei miskist. silmanurk ja tugi kahes käes
su juht. sa rühid,
tasakaalustad ja hingad, hull hingamiserütm toob loomi ligi,
(kelk&piits)
ahmid, ahmid, võtad lennult mida saad ja tühjaks imed õhu,
jääb vaid pind, jalge all tihe, sile ja tihe su pihk on haarand rinnust
ahistab kraadide tõusul ja hool, too rõivakihi painav pigistus
kuid käsi mitte, kinnastunud vaba käsi
liigend mis ei väsi, ta jätk piki puusa
kaks kindlamat sammast, neid tunned, ei näe,
suhkrutoos, tõusuhoos, mattunud valgesse töö
las minna, hool kanda mäkke ja
ahnelt edasi vii, ka käänakul sul õnnestub just nii,
et sujub täppi.
suudad kaua hoida veel, kaotamata taju, hambus tema maik
ta kuulub sulle (kelk&piits)
kui antud õnn ja rõõmuks tunda
lasu mõnu
sinu tahtmist tüürigu küünlakuul nii harjal, kui ka õndlas
liulask pikk.
nii joobes jooned, triibulised eel, viivad sügavale sihti, sügavale
sõitu läheb läheb sula eel sirgjoones jõudu jõudu juurde tule
seest, sa ise kütad, mind.
voolab voolu rööpaidpidi, paaristõukel lõppu vii
kuni langed lume ohvriks, aurad jäiteks kiilal teel,
ei siis su ihu iial jahtu, suvelgi sa tunned hoogu
metsatõugu metsalist
ja tahad minna sinna kus käib libamisi kõik
et külm sind haaraks kõrist
voolaks soe
riina jõe kindlam
