Järgnev pala on kirja pandud veebruaris 2000, kui torontolased olid õnnega koos ja said linnapiires suusatamas käia. Kirjeldus peaks tulema tuttavana ette neile, kes iial suusatamislusti mekkinud. Ta kätkeb endas palavad õnnesoove eesti suusakoondislaste eduks Salt Lake City taliolümpiaadil.
Ontario suurjärve kaldal. Foto: Riina Kindlam
Soe keha külmas, ise kütad, helbed lennus sulavad su põsel. lendad, lendavad ka nemad, pehmed, teravad ja valge, valges kaob ja ilmub triip, su sikutaja köitja vabastab ja silub pindasid, ta matab sinu hinge ingli moel. soe keha külmas, ise kütad, ise kaihvid küttevõimsusest ja imestad lauspinna libisemislusti, tõukamise õnnis tagajärg on oruleid, soov söösta tasse järsult, maitsta ruttu, kiirust püüda täpist, triibust, säravast ei miskist. silmanurk ja tugi kahes käes su juht. sa rühid, tasakaalustad ja hingad, hull hingamiserütm toob loomi ligi, (kelk&piits) ahmid, ahmid, võtad lennult mida saad ja tühjaks imed õhu, jääb vaid pind, jalge all tihe, sile ja tihe su pihk on haarand rinnust ahistab kraadide tõusul ja hool, too rõivakihi painav pigistus kuid käsi mitte, kinnastunud vaba käsi liigend mis ei väsi, ta jätk piki puusa kaks kindlamat sammast, neid tunned, ei näe, suhkrutoos, tõusuhoos, mattunud valgesse töö las minna, hool kanda mäkke ja ahnelt edasi vii, ka käänakul sul õnnestub just nii, et sujub täppi. suudad kaua hoida veel, kaotamata taju, hambus tema maik ta kuulub sulle (kelk&piits) kui antud õnn ja rõõmuks tunda lasu mõnu sinu tahtmist tüürigu küünlakuul nii harjal, kui ka õndlas liulask pikk. nii joobes jooned, triibulised eel, viivad sügavale sihti, sügavale sõitu läheb läheb sula eel sirgjoones jõudu jõudu juurde tule seest, sa ise kütad, mind. voolab voolu rööpaidpidi, paaristõukel lõppu vii kuni langed lume ohvriks, aurad jäiteks kiilal teel, ei siis su ihu iial jahtu, suvelgi sa tunned hoogu metsatõugu metsalist ja tahad minna sinna kus käib libamisi kõik et külm sind haaraks kõrist voolaks soe
