Kes oli Andres Kask Ameerika Hääle eesti osakonna toimetuses?

Tahan sellele ja mõnele teiselegi küsimusele vastata, eriti ajavahemikku 1984—1990 puudutades, mil ma Ameerika Hääle eesti osakonna toimetuses töötasin. Ühendriikide valitsuse vaateid Ida- ja Kesk-Euroopale pikka aega edastanud ja United States Information Agency juurde kuuluv Voice of America ehk Ameerika Hääl alustas eestikeelseid raadiosaateid juba a. 1951.

Ikestatud rahvaste pääsemisega Moskva hegemoonia alt muutus põhiline poliitiline maailmapilt ja vajadus Ameerika Hääle kui ka varem Münchenis asunud ning hiljem Prahasse viidud Radio Free Europe (Vabaduseraadio) tegevuse järele kahanes tunduvalt. Selletõttu on pidevalt kõne all olnud mõlema saatja sulgemine. Kuigi alles hiljaaegu teatatigi sulgemisest käesoleva aasta lõpul, on olukord muutumas ning just praegu toimub jõuline lobbi-töö mainitud raadiosaadete tegevuse jätkamiseks.

Selles selgitustoos on nimetamisväärne ka toetajate s.t. peamiselt kuulajate panus. Aktiivseiks toetajaiks on ka USA eestlaste ringkonnad ja organisatsioonid. USA Senati Välissuhete Komisjon viib raadiosaadete jätkamise küsimuse just neil päevil Senati ja ka Kongressi ette. Vello Ederma äsjasel kinnitusel näib olevat tõenäoline, et raadiosaateid jätkatakse.

Alljärgnev valgustab minu vaatepunktist üht ajalõiku, mil ma 13 a. tagasi Ameerika Hääle eesti osakonna toimetuses töötasin. Just seda aega Ameerika Hääle tegevuses on meie ajakirjanduses vähe tutvustatud. Ometi oli see periood nii meie kui kogu maailma lähiajaloo taustal üks murrangulisemaid ning kohati isegi hingematvamaid.

Lootust N. Liidu totalitarismi- ja terrorisüsteemi kokkuvarisemiseks pakkus juba Ungari 1956.a. verine ja masendavalt lõppenud ülestõus.

„Praha kevade“ liikumine andis omakorda põhjust tõusvatele lootustele.

Käärimistendents kujunes sootuks tõsisemaks Poola sadamatööliste hulgas. Sellest tõusis mõjukas Solidaarsusliikumine 1980-ndate algul, eesotsas Lech Walensaga.

Informatsiooniajastu murdis isoleeritusele ja propagandistlikule ajudepesule vaatamata isegi raudrimba taha. Meie vaatevinklist oluline oli sealjuures Eesti asend, mis võimaldas televisiooni abil Soome kaudu välismaailmas toimuvat jälgida.

Juba enne minu tööleasumist Ameerika Hääle juurde pudenes Eestist ikka ja jälle uskumatuid teateid — koolinoorte julgusest, sini-must-valge lipu heiskamistest, Kuperjanovi haual küünalde süütamisest, meie vaprate ja julgete karistamisest... Sinisekaaneline dissidentide „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“ on ka praegu minugi raamaturiiulil aukohal. Ülimalt südamesse minevaid läkitusi tuli, näiteks Maarjamaa väljaannete näol. Loominguliste liitude pleenumi kõnedes ja avaldustes esinenud julge avameelsus pani küsima, kuidas see kõik võimalik oli. Märkimisväärne osa eesti teadlastest ja vaimsest eliidist pöördus avatud maailma teabeteenistuste kaudu tuge, abi ja vabadust taotledes maailma poole.

Sellises olukorras oli minulgi mingi võimalus olla keset kõike seda ning anda panus oma maa ja rahva vabaduse taotlemisel. Samal ajal toimus „meil seal väljaspool“ ka muu üldine aktiivne tegevus Eesti, Läti Leedu jt. ikestatud rahvaste vabanemise heaks (nii organisatoorne kui ka eraviisiline töö arvukate demonstratsioonide, märgukirjade jne. näol USA jt. valitsuste ja vastavate asutuste ees).

Oma mõttes ja mälestustes viin ma ajamasina nüüd tosin või rohkem aastat tagasi. Aasta võiks olla 1987 või 1988. Toimuda võiks midagi järgnevat (mis oligi tõsielule väga lähedal). Mind kutsutakse telefoni juurde, sest keegi soovivat Andres Kasega rääkida. Mina ju „olengi“ Andres Kask.

„Halloo, kas Andres Kask?" küsib mu mälukujutluses võõras mehehääl. „Seda küll,“ kogelen kohmetult, sest olen ju naine, ja räägin niisiis naisehäälega. „Mina olen Madis Maalten,“ ütleb hääl telefonis. (Muide, see on väljamõeldud nimi, vaevalt, et sellist isikut leidubki!). Helistaja jätkab: „Andres Kask, ma saatsin teile mõne aja eest Eestist kirja, lootes, et saan USAd peatselt külastada. Ma olen nimelt majandusteaduse professor ja, mõelge ometi, ma saingi väljasõiduloa. Meil on teilt seal väljas palju õppida, nüüd, kus ...“ Ma katkestan teda, küsin pisut vaiksemal ja ehmatanud häälel, et kuidas ta minuga nii vabalt rääkida saab, ise aga muretsen juba, et äkki rääkisingi liiga julgelt ja tegin talle kahju. „Madis“ naerab: „Ma olen praegu Washingtonis ... Siin ma saan ju vabalt kõnelda! Kas on võimalik Ameerika Hääle eesti toimetusse sisse astuda?“

Vaatan volksti osakonnajuhataja poole, sosistan, et keegi külaline Eestist tahab meile külla tulla. „Jah muidugi, professor Maalten, väga rõõmustav!“

*****
Niipalju oli see eelnenud lugu mu fantaasia vili, et sellist telefonikõnet küll otseselt polnud, kuid tõepoolest oli alanud periood, kus mõned kaasmaalased Eestist astusid meiega Ameerika Häält kuulates ettevaatlikku ja tagasihoidlikku kirjavahetusse. Mulle langes aga tõlgi, diktori ja muude ülesannete kõrval ka lisakohustus olla kõnealuse kirjavahetuse pidajaks, kus kasutasin fiktiivset nime Andres Kask. Võibolla keegi veel mäletab seda Andrest? Olen nendest aegadest säilitanud mõnede kirjade koopiaid. Otsesed kontaktid Eestiga pidid väga kaalutud ja ettevaatlikud olema, kuid võis märgata, et raudrimba taga olid juba tõepoolest hakanud mingid uued tuuled puhuma. Andres Kasele saabunud kirjades sooviti tavaliselt kas sulesõpra või otsiti meie kaudu mõnda kadunuks jäänud sugulast. Üks kirjutaja oli aga täiesti kindel, et Ameerika Hääl kataks tema reisikulud USAsse!

Olen kuskile oma märkmetesse kirjutanud: „No küll on tööl praegu põnev aeg! Ja mis kõik Eestis toimub! Kas tõesti on saabumas muudatuste ja võibolla uue vabaduse aeg? Ka see on uskumatu, et meile tuleb külaline otse Eestist, sealt fantaasiamaalt, mille olemasolus ma olen vahel isegi kahtlema hakanud, et kas oli ikka tõepoolest olemas see minu nooruseaja imedemaa Eesti!?

*****
Professor Maaltenile, nagu teistelegi, kes on korraks saanud võõra võimu isoleerituse ja valede maalt välja, on imedemaa siin. Temagi imestab oma kirjavahetus-kaaslase Andres Kase üle, kes polegi mees, vaid hoopis väikesekasvuline naine, kes oli 20. augustil 1987 just stuudiosse minemas, et üht uudistepala eetrisse lugeda. Kes oskas siis arvata, et neli aastat hiljem kulmineerub sellest kuupäevast Eesti taasiseseisvuspäev!

Uudise pealkirjaks oli „USA senaatorite kiri Gorbatshovile“ ja selles öeldakse: „Molotov Ribbentropi pakti allakirjutamise 48. aastapäeva puhul korraldavad eesti, läti ja leedu vabadusvõitlejad pühapäeval, 23. augusti keskpäeval kell 12 Balti riikide pealinnades rahvuslikud meeleavaldused, kus taunitakse seda pakti ja nõutakse enesemääramise õigust Eestile, Lätile ja Leedule. Nende rahvuslike meeleavalduste toetamiseks on 20 Ameerika Ühendriikide senaatorit saatnud ühise kirja peasekretär Gorbatshovile, ärakirjadega Karl Vainole, Boris Pugole ja Petras Griskeviciusele.“ Järgneb lähem info senaatorite nimede ja muuga.

Üks teine, 1989.a. oktoobrist säilinud uudis algab nii: „Ühendriikide välisministeeriumi kõrgem ametiisik James Dobbins kinnitas neljapäeval Washingtonis, et USA valitsuse poliitika, mis ei tunnusta Balti riikide vägivaldset liitmist Nõukogude Liiduga, ei ole mingil määral muutunud.“ Edasi öeldakse, et vastav kinnitus anti Euroopa Julgeoleku ja Koostöökonverentsi raames Helsingi Komisjoni kõnelustel.

Olen teisigi sellelaadilisi Ameerika Hääle teateid, uudiseid ja muid eetrisse saadetud paberitekste alal hoidnud. Lisaks sellele küsisin Ameerika Hääle ameeriklastest juhatajatelt, kas tohin puht-isiklikuks loominguliseks otstarbeks endale jätta mõningaid muidu lihtsalt äraviskamiseks määratud ja enam mittevajalikke helilintide jupikesi, mis toimetamisel välja kärbiti ja millistel leidub ka natuke nendel kõnelnute hääli. Saingi vastava loa ja hakkasin töölt vabal ajal kodus pruune lindijuppe ning ka kollaseid „leader“-juppe ümber kerima ning neid jämedatel sukavarrastel oma fantaasia kohaselt millekski uuelaadseks kuduma ja ka raamisin mõned neist.

Muide, kollast linti kasutab stuudio-tehnik helist eraldatud klaasseina taga märguandena teadmiseks, kas salvestuse osa lindil (tumepruun) algab või lõpeb. Ühe sellise klaasraamistuses pruuni-kollase triibulise originaal-näputöö kinkisin eesti osakonna poolt läti osakonna lahkuvale juhatajale tema lahkumist tähistaval olengul.

Hiljem kuulsin, et olin tabanud märki, sest daamile meeldis minu kootud töö originaalsus. Kudumi nimeks oli „Congressional Filibuster“. Selles uutvärki kudumistöös olin kasutanud palju eelpoolnimetatud kollast „leader-tape'i“ näidates, kuidas opositsioon parlamendis, Kongressis, Riigikogus oma vastuväidetega tööprotsessi pidevalt sekkub. (Küllap on see omane igasuguse poliitilise või seadusandliku tegevuse juures mujalgi maailmas). Minu näputööl sümboliseeris sellist ilmingut ikka triip või kaks pruuni ja siis kolm-neli või rohkem kollast riba opositsiooni. Üldmuljes domineeris muidugi humoristlikult mõeldud rohke kollane.

Niipalju siis siin sellest väikesest kõrvalepõikest, mis on samuti seotud minu mälestustega Ameerika Hääle ajast.

*****
Kui minu kuus ja pool aastat kestnud töö Ameerika Hääle eesti toimetuses 1984. a. mais algas, oli meie osakonnajuhataja Karl Laantee. Olin enne seda elanud Los Angeleses ja ühes sealses riigiasutuses läbinud eksamid, mis avasid mulle tee Washingtoni. Ühe esimese sammuna nõuti eesti osakonnas uustulnukalt hääle- ja hingamistehnika õpet.

Mäletan, kuidas Ilmar Mikiver käskis mul vurinal, nii kiiresti kui võimalik ja selge diktsiooniga lugeda Oskar Lutsu „Kevade“ algusosa: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud... " Järgnevalt treenisin hääldamist päraniaetud suuga ja koomiliste grimasside saatel — hea, et ma seda ise peeglist ei näinud! Igatahes minu hääl näis sobivat.

Kuidas mind aga rõõmustas, kui mulle 1989.a. Eestit külastades ütlesid Viru tänava lillemüüjad, et nad olevat mu häält Ameerika Hääle saadetes kuulnud ja nüüd ära tundnud. Eriti südantliigutav on aga praeguseni, kui üks ja teine veel meenutab, mida tähendasid neile Ameerika Hääle eestikeelsed saated Eestis, kui kuulati salaja neid keelatud teateid, mis rääkisid vabadusest.

See, mis just minu ajal Ameerika Hääle eesti toimetuses toimus, oli sellepoolest võrratu, et üha enam külastasid meid eesti kultuuritegelased ja paljud teised nimekad eestlased. Eesti ärkas minule taas ellu! Külastajate hulgas oli akadeemikuid ja professoreid, Eesti saastamise vastu võitlejaid, maavarade ja looduse kaitsjaid, muinsuskaitse liikumise juhte, dissidente, kirjanikke ja luuletajaid, heliloojaid ja dirigente ... Praegu meenuvad sellised nimed nagu Endel Lippmaa, Lagle Parek, Heiki Ahonen, Tunne Kelam, Trivimi Velliste, Paul-Eerik Rummo abikaasa Viiu Härmiga, Andres Mustonen, Urmas Sisask, Urmas Ott jpt..

Minu ajal töötas Ameerika Hääle eesti toimetuses terve rida inimesi, ühed tulid, teised läksid. Tollane osakonnajuhataja Karl Laantee oli väga nõudlik ja temaga ei olnud kerge töötada, kuid kord valmistas ta mulle suurt rõõmu, mida ta arvatavasti ise ei teagi. Ta andis mulle ülesande põimida Hirvepargi suursündmusest saade. Ise valis ta selle juurde muusikalise osa. Sellest kujunes erakordne elamus saate koostajaile — igatahes minule, ja loodetavasti ka seda tookord meie kaudu (uuesti) kuulnud kaasmaalastele Eestis. Salvestus algab kellegi kirjeldusega, kes kohvikus istudes muretses, et näis kas ja kui palju rahvast koguneb üldse Hirveparki. Aga ikka rohkem ja rohkem voolas temast mööda sinna siirdujaid. Me salvestasime kogu selle sündmuse, sh. Lagle Pareki jt. kõned, laulud, üleskutsed ja muu, mis sellel võimsal vabaduseaadetest kantud meeleavaldusel toimus.

Laantee andis mulle vahepaladena juurdelisamiseks ka eriti tähendusrikkaid eesti koorilaule, näiteks Marie Heibergi sõnadele loodud K. Türnpu laulu „Mägedel hõisataks imelist lugu / kostab vabanend vangide hääl, /ärka üles, sa uinunud sugu, / hommik algamas ilma pääl.“ Helilindi lõppu laskis Laantee panna tuntud vaimuliku laulu, „Hoia, Jumal, Eestit“.

Ameerika Hääle juures olid mu töökaaslasteks lisaks eelnimetatuile veel Ive Patrason (Leesment), Ilmar Külvet, Harry Verder, Maret Aranovich, Tiiu Ling, Tiina Ets, Einar Komp, Arvi Kork, Esta Aavik ja lühemat aega ka Aarand Roos ning võibolla veel keegi.

Just minu lahkumise paiku asus meile tööle praegune Ameerika Hääle eesti raadiosaadete juhataja Markus Larsson. Tasapisi muutus kogu toimetuse koosseis. Mõnedki on juba jäädavalt lahkunud, mälestame Ilmar Külvetit, Arvi Korki...

Praeguses toimetuses töötavad vist kõik juba vabanenud Eestist pärit inimesed. Väga tegev mitmel rindel on muidugi Neeme Raud.

Mulle isiklikult oli töö Ameerika Hääle eesti raadiosaadete toimetuses üks mu elu kõrgpunkte, sest just sel ajal — Stefan Zweigi parafraseerides — oli Eestile taas lähenemas midagi ainulaadset ning võimsat, juba teine meie maa ja rahva ajaloo tähetund, meie taasiseseisvumine.

Märkmed: