Eelmises artiklis alustatud augustikuu teema pole veel kaugeltki ammendatud. Taasiseseisvumise päeva on annekteerinud perestroika toetuseks loodud Rahvarinne, mille maine ja õigusjärgsuse on monopoliseerinud üks või paar erakonda. Pole mingi saladus, et see on paljudele vastukarva. Tundub olevat tööjaotus. Vabadussõja osas on rohkem rahvuslikku üksmeelt.

Tähistati ka teisi taasvabanemisega seotud üritusi, eriti Balti ketti. Loomulikult meenutati MRP pakti aastapäeva, mille N. Liit 20 aasta eest kuulutas tühiseks, aga mida nüüd Venemaa taas õigustab. Paarikümne aasta tagust aega mäletatakse erinevalt. On huvitav, kuidas erinevad ringkonnad ja grupid on tunnetanud, et just nemad osalevad kõige vahetumalt „pimeduse ja valguse konfliktis“.
On mitmesuguseid hinnaguid. Näiteks ütleb Aivar Pohlak (Eesti Päevaleht 7.08.): „20 aastat tagasi olime kõik rohkem või vähem Nõukogude inimesed, kes kasvatatud usus ideaali, mis oli nagu jumal, sest temani polnud võimalik jõuda, aga mida jumalaks ei tohtinud kutsuda, aga osa meist olid juba siis küünikud; küllap need, kes oma ühe või teise omaduse pärast olnud varemgi ühes või teises teenistuses – kupjad ja pealekaebajad on olnud alati meie oma rahva hulgast ja selline inimene elab raske aja kõige kindlamini üle ja kohaneb uue olukorraga kõige kiiremini.“

Kaks aastat tagasi rääkis Heinz Valk pikalt Rahvarinde ja Ülemnõukogu osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Tema arvates oli see, mis toimus Moskvas 19. augustil 1991, tagurlaskommunistide meeleheitlik katse olukorda muuta ning taastada endine võim ja kord N. Liidus. See oli eelkõige suunatud Balti riikide vastu, et mitte anda neile võimalust N. Liidust eraldumiseks. Ainult kolmele Balti riigile olid Moskvas valmis pandud residentsid nende uute Barbarus-Vareste jaoks. Sellest on avalikult räägitud, Jeltsin ütles Rüütlile ka selle nime, kes Eestist oli uueks Barbaruseks juba valitud. Valk lisas: „Jah, ma olen kuulnud seda nime, aga ma täna ei ütle seda välja. See inimene tegutseb Eesti poliitikas aktiivselt edasi ja kuna mul paberi peal Jeltsini allkirjaga ja pitsatiga kinnitust ei ole, et see inimene on just see, siis ei taha ma asjatut jama Eesti poliitikas tekitada.“

Miks kõik asjasse puutuvad ja mittepuutuvad oma teadmisi endale hoiavad? Räägitakse vaid läbi lillede ja tahetakse veel, et eestlased kokku hoiaksid. Rüütel võlgneb küll selle tegelase nime oma rahvale, eriti kuna on tegemist poliitiliselt aktiivse isikuga. Nähtavasti ka üsna kõrgel tasemel, sest mõne väiksema tegelase puhul poleks vaja sellist salastamist. Miks on Eesti poliitikud nii kahepalgelised ja arad? Ollakse äraootaval seisukohal, sest võib-olla tuleb Venemaa tagasi oma „põlisalale“. Nii on vist kindlam olla ettevaatlik.

Rahvuslased on väga killustatud. Just nagu peata kanad, kerge saak Moskva rebaste jaoks, kes on kohe platsis kaasa lööma ja neid aeg-ajalt ära sööma, enne neid naeruvääristades. Asutatakse liikumisi, mis kuhugi ei liigu ja peagi hääbuvad. Ja mis on lahti Tiit Madissoniga? Rändab ühest parteist teise, oli mitu aastat Keskerakonnas. Ta taasasutab rahvuslikke parteisid ja kompromiteerib neid, eputab natsionaalsotsialismiga. Kas tahab, et Eesti kaotaks liitlased ja saaks „täiesti iseseisvaks“; jääks Venemaale kergeks saagiks? Sel kombel pole rahvuslastel mingit väljavaadet end maksma panna. Pole korralikku esindajat, vanadel tegelastel on õnnestunud kõik tasalülitada.

Evi Arujärv ütleb praeguse olukorra kohta (EPL 14.08.): „Et Eesti võimueliit moodustus suures osas endise aja teise esheloni poliitbürokraatidest ja et sotsialism meeldib paljudele rohkem kui tohiks, siis ei saa isegi selle, eitusel põhineva vabaduseiha tulemust edukaks pidada. Olukorra ainus kasulik külg on võimalus kütta sellest sündiva kibestumisega võimuvõitlust.“

See on võib-olla liiga pessimistlik hoiak. Vanade tegelaste vastu ei saa võidelda illusioonidega. Peab selgeks tegema, mis on iseseisvus. Tänases maailmas saab riik olla täielikult iseseisev ainult totaalse autokraatia ja isoleerituse tingimustes. Just nagu näiteks Põhja-Korea. Omal ajal oli N. Liit peaaegu samasugune iseseisev riik, kes oli ennast nn. raudeesriidega eraldanud ja tegutses sõltumatult maailmamajandusest ning -suhtlusest. See tähendas väga madalat elatustaset. Tänapäeva maailmas, kus püritakse kõrge elatustaseme poole, ei ole enese isoleerimine ja N. Liidu sugune iseseisvuse ning riikluse vorm 100% teostatav ega teoreetiliselt võimalik. Pealegi on väikeriikide nagu Eesti iseseisvus sõltuv ajaloo kapriisidest, suurriikide suhetest. Ei saa põgeneda Kuu peale, tuleb leppida tegelikkusega. Eestis ei muutu vist palju enne, kui tuleb võimule uus põlvkond. Praegu klammerduvad endise süsteemi esindajad, kes olid õigel ajal õiges kohas, meeleheitlikult võimu külge. Tegelikult kestab sisemine okupatsioon, aga ka neile ligineb lahkumistund, sest nad on juba 60ndate eluaastate ringis. Katsuvad hoolitseda neile truu järelkasvu eest.

Märkmed: