Huvi teema vastu oli suur. Vaatamata külmale ja vihmale oli kokku tulnud ligi 30 ajaloohuvilist. Osavõtjate vanuse järgi võis arvata, et vähemalt pooltel võis olla isiklikke mälestusi 1939. a. sügisest, mis vallandas sündmuste ahela ning sai määravaks miljonite inimeste edaspidisele saatusele.
Eestis ja Lätis elavate baltisakslaste ümberasumist ajaloolisele kodumaale jagatakse kahte perioodi: Umsiedlung (ümberasumine) 1939-40 ja Nachumsiedlung (järelümberasumine)1941.
Ümberasustamise protsess sai võimalikuks pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist 23. augustil 1939, mille salaprotokolli järgi jäid Eesti ja Läti Nõukogude Liidu mõjusfääri.
Eestis oli 1939. a. september suhteliselt rahulik. Baaside lepingus ei nähtud erilist ohtu, eriti kui seda oli kinnitanud president Päts. Moskva teatas omakorda, et Eesti säilitab suveräänsuse. Levisid kuulujutud, kuid puudus usaldusväärne informatsioon.
Arvukad läbirääkimised Berliini, Moskva ja baltisaksa esinduste vahel siiski toimusid. Nagu lektori ettekandest järeldus, ei olnud Saksamaal enne 7. oktoobrit üldse veel selgust, kuhu saata baltisakslased või mida teha nende isiklike varade ja neile kuuluvate suurettevõtetega. Baltisakslaste kontrolli all olid Eestis näiteks Krulli masinatehas, Scheeli pank, Rottermanni tehased jne.
Kõik selgus peagi. 6.oktoobril pidas Hitler Riigipäevas kõne Poola üle saavutatud võidu puhul ning rääkis kavast tuua päriseks Saksamaale Ida- ja Kagu-Euroopas asuvad saksa vähemusrahvuste grupid. Need otsustati paigutada Poola riigilt vallutatud aladele. Kohe pärast seda avaldasid Eesti ajalehed teateid sakslaste peatsest lahkumisest.
Kui 7. oktoobril saadeti telegrammid Eestisse, et laevad Saksamaalt on teel, tuli see kõigile suure üllatusena. Mitte kõik baltisakslased ei soovinud lahkuda. Esialgu ei teatud, kuhu konkreetselt minnakse, mis saab mahajäänud varadest ja mis ootab ees.
Kiirest ümberasumisest ei tulnud midagi välja. Kõigepealt tuli kontakti võtta Eestis laiali asuvate sakslaste gruppidega. Tuli moodustada erikomisjonid, kes väljastasid lahkumise dokumente ja koordineerisid ümberasumisega seotud üksikasju. Loodi usaldusvalitsus, mis andis nõu ja aitas varanduste deklareerimise ja ülesaatmisega.
15. oktoobril 1939 kirjutati alla ümberasumise protokollile ja 3 päeva hiljem, 18.oktoobril väljus Tallinnast esimene laev. Praktilistel kaalutlustel pikendati lahkumise aega. Nii asus viimane ümberasujate laev teele alles 18. mail 1940. Selle esimese lainega jättis Eestimaa maha umbes 14.000 saksa rahvusest ning nendega suguluses olnud isikut. Läti aladelt siirdus Reichi samas ajavahemikus umbes 51.000 inimest. Aga maha jäi veel mitu tuhat baltisakslast.
21. juunil 1940 toimus Eestis võimuvahetus. NSV Liit ei teinud takistusi sakslaste lahkumisele. Nii oli siiajäänuil viimane võimalus lahkuda 1941. a. jaanuaris. Eestist pöördus Reichi siis veel umbes 7500 sakslast.
Need, kes ei jõudnud siis ära minna, langesid Nõukogude repressioonide ohvriks.
Saatus ei olnud lahkujate vastu ka edaspidi armuline. 1945. a. olid Poola aladele saadetud sakslased sunnitud uuesti asupaika vahetama, põgenedes läheneva Punaarmee eest läände.
Kaks loengutundi lendas märkamatult. Lektor vastas ettekande käigus mitmetele küsimustele, kuid oleks tahtnud ka pärast loengut üht-teist küsida ja kuuldu üle mõtteid vahetada. Selleks polnud aga enam aega, sest juba algas uus üritus.
Suur tänu dr. Sirje Kivimäele jagamaks Toronto ajaloohuvilistega oma rikkalikke teadmisi.