(Algus EE # 8, 24.02.2017)
Loomulikult on ka Eestis tuntud muret väga aeglase majanduskasvu üle. See on viimastel aastatel olnud oodatust umbes poole aeglasem, seega kaugel allpool Eesti majanduse tegelikku potentsiaali, mis Eesti Panga hinnangul võiks olla 4%. Möödunud aastal oli see ühe protsendi kandis. Olukorra parandamiseks on esitatud vähemalt kaks põhjalikku raportit, mis vaatlevad seisukorra parandamise võimalusi ja pakuvad rea olulisi soovitusi. Teeme ülevaate soovitustest.
Esimese andis välja justiitsministeerium. Selle pearõhk on püüd lihtsustada seadusandlust majanduskasvu edutamiseks ja ärikeskkonna konkurentsivõime tõstmiseks. Raporti realistlikus ülevaates nenditakse Eesti kehvavõitu 30. kohta OECD konkurentsivõime tabelis. Kuigi Euroliidu majandus on hakanud vaikselt tõusma, on see Eestis jätkuvalt languse lähedal. Niisiis on põhjust muretsemiseks ja muidugi ka sammudeks, mis saaksid olukorda parandada.
Raportis on esile toodud 54 muudatusettepanekut, mis jagunevad nelja peaossa. Need on: - paindlikud töösuhted, 13 - kaasaegne maksukeskkond, 20 - optimaalne halduskoormus, 10 - ettevõtlust toetav õiguskeskkond, 21 ettepanekut.
Enne nende lähemat vaatlemist tuleb rõhutada, et justiitsministeerium üksi ei saa midagi olulist saavutada. Nende hoolde jääb kontrollimine, et muudatused edukalt läbi viiakse ja asjaajamine on korrektne. Ettepanekute realiseerimiseks on tarvis kogu valitsuse, mitme ministeerumi kaas- ja koostööd. Ka kohalikud valitsusasutused peavad andma oma panuse muudatuste edukaks rakendamiseks.
Eesmärk on selge. Eesti majanduskasvu võtmeks on Eesti panuse tõstmine ülemaailmses väärtusahelas… Eestis tehtul ja loodul peab olema kõrgem väärtus ja hinnang võrreldes praegusega. Peame oma rahvusvahelist konkurentsivõimet tõstma. Ainult siis saavad nii ettevõtlustulu kui palgad kasvada. Riik saab siin motiveerida ja panustada hea, usaldusväärse keskkonna loomisega, seda nii hariduse, teaduse kui tööturu- ja õiguspoliitika tasemel.
Juhtgrupi üheksa liiget esindasid olulisi Eesti majanduse ja valitsuse osasid. Nende eesmärk oli selgitada välja valdkonnad, mis kõige rohkem takistavad ettevõtlust ja vajavad muutmist, koos ettepanekutega, kuidas soodustada ettevõtlust ja elavdada majandust konkurentsivõime kasvu suunas. Koostöös justiitsministeeriumi ametnikega jõutigi loetletud ettepanekute juurde. Vaatame neid lähemalt.
Paindlikud töösuhted on muidugi tähtsad. Töölepingu seaduse muutuseid ei hakka ma puudutama, sest detailid vaevalt huvitavad lugejat. Kõik ettepanekud tunduvad olevat õiges suunas. Peamure on arvamine/hinnang, et Eesti vajab keskmiselt 3400 spetsialisti aastas välismaalt. Oleme seda teemat ju puudutanud, lootuses, et suur hulk neist oleksid tagasi pöörduvad eestlased ‘Talendid koju’, kuid nende ega teiste Eestisse meelitamine ei ole kerge. Teatud takistusi saab kõrvaldada, kuid suured palgavahed ja nende tasandamine jääb tõsiseks probleemiks.
Maksukeskkond pole vähem tähtis. Mänguruumi on mõneti rohkem, eriti sotsiaalmaksu puhul. Tervishoiuabi on vaja kõigil ja makse kõigilt, kuid mõned muud vajadused, näiteks pension, ei ole kõrgepalgalistele, ajutistele välistöölistele vajalikud. Õiglase maksukeskkonna edendamine julgustab ettevõtjaid investeerima ja aitab nii kaasa Eesti majanduse arengule.
Mitmed kuuldud ebaõiglused on märgitud vältimiseks. Ette on ka pandud, et sotsiaalmaksu tasumise kohustus peaks olema jagatud tööandja ja töötaja vahel, et viimasele sel viisil teadvustada tegelikku maksukoormust. Mõneti huvitav on ettepanek, et ‘tuleb kaotada sõidupäeviku nõue’. Hea mäluga lugejal on ehk meeles artiklist nr. 2 (2015) lugu sel teemal. Firma auto isikliku kasutuse aruannet, sõidupäevikut, sai varem vältida 120 euro eest kuus. Kui siis ahned ametnikud tõstsid selle summa kahekordseks, jätsid tuhanded võimaluse kasutamata, riigi sissetulek vähenes poole võrra ja lisaks tuli palgata hulk uusi ametnikke nende tuhandete raportite läbi vaatamiseks. Nüüdne ettepanek märgib ära need vead ja soovitab kogu küsimust vältida, sellega ka bürokraatia vajadust vähendada.
Halduskoormuse vähendamine on ülioluline teema. Sellest on ilmselt aru saadud ja nii oli juhtgrupi sihiks mitte koormata ettevõtjat ‘ei ebamõistlike kohustuste ega ka ebamõistliku halduskoormusega’. Isiklikult kuuldust tean, et seda ebamõistlikku oli ja on palju. Osa näib pärinevat Euroopa Liidu seadusandlusest ja regulatsioonidest. Mäletame Eesti ühinemiseelsest ajast, et ELil oli kuuldavasti 70 000 lk. regulatsioone. Ka Eesti ametnikelt on sinna tulnud lisa. Nüüd on rõõm lugeda, et lõpuks on taibatud selle absurdsust, mõlemal pool.
Selge on, et ettevõtjale pandud kohustuste täitmine toob kaasa aja- ja rahakulud. Tuleb hoolikalt kaaluda, mida nõuda ja mida jätta. Tingimused peavad olema erinevad väikeste, keskmiste või suurfirmade puhul. Kõiki aitab küll ettepanek nr. 9 ‘tuleb vähendada notariaalset tõestamist ja kinnitamist vajavate dokumentide ja tehingute hulka’. Nõus! Vahepeal näis, et Eesti majandust valitsevadki notarid. Aastakümne-kahe eest oli see ehk vajalik, kui usaldus puudus. Nüüd on loodetavasti lugu palju parem. Puudutasin sama teemat ka möödunud aastal.
Õiguskeskkond, kui see on selge, aus ja usaldusväärne, tõstab nii investorite kui ettevõtjate usaldust süsteemi suhtes. Hädavajalik eduka majanduse eeldus! Detaile on tohutult, sellest ka ettepanekute arvukus. Sinna kuulub ka riigihangete küsimus. Ilmselt seadusandluse lihtsustamise võimalusi on palju. Piirdume sellega.
Kokkuvõttes arvan, et kõik tehtud ettepanekud väärivad kaalumist. Rakenduse kohta ei oska praegu midagi öelda, sest vahepeal on valitsus muutunud. Igatahes kõik näib olevat õiges suunas ja rakendus peaks Eesti äriõhkkonda palju parandama.
Tegelik töö, mis selles paremas äriõhkkonnas aset leiab, on teise, ‘Majandusarengu töögrupi’ raporti teema. Sellest järgmisel korral.
