Viimased seitse aastat oma elus pühendas Arvo kogu oma aja ja energia Eesti vabadussõjalastele ja Sinimägedel lahingutes langenutele mälestusmüüri ehitamiseks ning Vaivara räämastunud surnuaia korrastamiseks. Kõik see toimus punase varju ja hirmu all, et tehtud tööd tullakse hävitama või lõhkuma - on ju mujal Eestis nii juhtunud.
Toronto Eesti Meeskoori mehed kohtasid seda tulihingelist eesti meest 1999. aastal, kui kontsertreis meid Sinimägedele viis. Tema lihtne ja südamlik käitumine ühendas meid kõiki. Meie peatus Sinimägedel kujunes terveks eluks meeldejäävaks elamuseks. Arvo Puu viis meid lahingupaigast lahingupaigani. Grenadieri mäele püstitatud, siis veel ajutise risti ees laulsid mehed langenud kodumaa kaitsjate auks Topmani “Requiemi” - silmnähtavalt läks laul Arvo Puule südamesse.
TEM otsustas toetada langenute mälestusmüüri ehitamist, Torontos korraldati tulukontsert ja ajakirjanduses tutvustati projekti. TEMi nimeline tahvel on mälestusmüüril, ka püstitati mälestuskivi TEMi algatusel, millel tekst on järgnev: “Meie ei ole teid unustanud...”
Nüüd on mälestusmüür valmis. See on ka monument Arvo Puule, selle idee algatajale ja leegihoidjale. Arvo poeg Aivar Puu on lubanud jätkata oma isa tööd kalmistu korrastamisega.
Mõni päev enne surma helistas Arvo oma poja abiga Torontosse, et veel kord tänada kõiki siinpool ookeani elavaid eestlasi, kes oma toetustega tõendasid, et meie ei ole unustanud....
Puhka rahus, tubli töömees!
Me maitseme aegade vilju,
mis tihti on mõrudad.
Me astume tasahilju
ja oleme tõredad.
nii valusalt-veerevalt...
Ta kiirtes on inime väike,
näeb loojangut eredalt.
Kord saabub meist igale öö,
mis pehmesse hõlma võtab...
Sel käest tuleb panna töö,
kes Teisele Poole tõttab.
[Arvo Puu luuletuskogust “Hingehelinad aovalgel”, jaanuar 1994]