Peetri koguduse juhatusel on suureks murelapseks ja kohustuseks, et kui läbi viia kavad pühamu müüki panna, siis kuidas lahendada kolumbaariumiga, paljude rahulaga seotud küsimused. Selle tõttu teatatagi mullu jaanipäeval North York Mirroris, kohalikus tasuta väikeses nädalalehes, et on pöördutud vastava riigiameti poole, et saada pühitsetud matusepaigaga seotud seadusi kohendatud. Sama teade/kuulutus ilmus ka Eesti Elus, pärast seda, kui seda
EWRis avalikustati.
Kui pühakoda peaks müüki minema, siis tuleb ju sellele küsimusele väärikalt vastata. Eetiliselt ning kristlike põhimõtete järgi. Kui urnid mujale viia, siis on kogudusel kindlasti seoses sellega suured väljaminekud. Ning on küsimuseks, et kas on isegi võimalik järeltulijaid leida, kelle nõusolekut on selliseks sammuks mitte ainult inimlikult aga kindlasti praktiliselt tarvis.
Küsimuseks paljudele on ehk – kes puhkab seal viimast und? Aasta alul sai seal uurimiskäik tehtud. Respekteerides lahkunuid ja nende perekondi.
Valikuliselt mõni nimi. Esimeseks tooks esile major Boris Leemani, tõeline ohvitser ja härra. Vabadusristi II/3 kavaler, kes elas kõrgesse ikka. Siinkirjutaja mälu järgi viimane Vabadusristi kavaler Torontos, kes alati aktiivselt osales nii Vabariigi aastapäeva aktustel, kui veteranide austamisel. Omal ajal oli neid vapraid võitlejaid siin päris mitu neil üritustel. Major Leemani iseloomu tuleb esile tõsta, kuna ta tõesti oli õige eestlane.
Koguduse esimene õpetaja, praost Oskar Puhm leidis viimse maise rahu kolumbaariumis. Ühiskonna tegelased nagu Estode isa Robert Kreem ja Tallinna Festivali ning paljude muude suurte ürituste eestvedaja, rahvuslikult häälestatud võitleja Kalju Jõgi puhkab seal. Skautmaster ja gaider Egbert ja Ene Runge soovisid seda, et nad oleks pühamu lähistel. Arhivaar ja kultuuritegelane Richard Antik, kes elas peaaegu saja-aastaseks, valis kolumbaariumisse asetamise. Teatavasti tal Kanadas järeltulijaid ei olnud. Kellega kontakti võtta veerand sajandit pärast ta lahkumist? Sama kehtib Viktor Reinu kohta, kes oli samuti lasteta. Viktor Rein ütles pea alati pärast vestluse lõpetamist
God bless, nii kinnitades oma ususügavust. Siis veel kauaaegne EKN peasekretär Priit Aruvald.
Rahulas on neid häid hingi veelgi, 200 ringis. Märkasin üht hauatahvlit, inimest keda tundsin hästi, oma vanemate põlvkonnast, teismelisena punase terrori eest põgenenud Saksamaale. Ta lahkus siit ilmast vahetult enne koguduse juhatuse teate avaldamist, matusepaiga sundmäärusi soovides muuta. Siiski paigaldati ta kolumbaariumisse. Ta juba pensionieas lapsed ei ole meie kogukonnas ega koguduses aktiivsed. Ehk nad teatest ei teagi? Paar meetrit eemal on ta vanemate, abikaasa puhkepaik. Seega neli ühest perekonnast, näiteid on veelgi. Nendele muidugi lisaks nii mitugi allakirjutanu teada väga aktiivseid koguduse elus, nii ülesehitamisel kui kristlikku vaimu hoides südames ja tegudes.
Küsimused vajavad juhatuselt rahuldavalt lahendamist, nii, et mitte ainult on provintsi seadusi, sundmäärusi jälgitud, aga ka kindlaks tehes, et pühitsetud kohas puhkavate igavest rahu ei rikuta. Ausalt ja avameelselt. Jumal andku jõudu õigete otsuste langetamiseks.
TÕNU NAELAPEA
