On arusaadav, et materjalide kogumisel võis tekkida lünki, millele peatoimetaja skm. Jaan Lepp juhib raamatus tähelepanu. See puudutab eriti neid maid, kus skautlust enam ei ole. Sama teeb EE-s nr. 4 Robert Kreem Saksamaa osas ja kindlasti õigustatult. Kuid tema ettepanek teha parandused pärast raamatu ilmumist pole teostatavad. Kas trükkida uus raamat?
Raske on ka aru saada kommenteerija mõttekäigust Kanadas 1972.a. korraldatud esimeste Ülemaailmsete Eesti Päevade, hilisemate Estode idee saamisloo juures, mis näib nüüd 30 aastat hiljem väga tähtis olevat. Koguteoses on öeldud (lk. 277), et skautide Maailmalaager ja gaidide suurlaager Ilmakaare 1962.a. Kanadas ülemaailmse osavõtjaskonnaga külvasid seemne esimeste ÜEP korraldamiseks Kanadas kümme aastat hiljem. Leiti, et mida suudavad skaudid ja gaidid, suudab ka eesti rahvas välismaal. Kõike seda võimaldas õhuliikluse tohutu areng. Ainult kümme aastat enne Maailmalaagrit saabusid tuhanded immigrandid, kaasa arvatud eestlased, Kanadasse mereteed kaudu.
Nimetades teatavaid skaudijuhte, kes raamatus kirjutavad, leiab Robert Kreem, et eeltoodud seletus Maailmalaagri idee kasutamisest Estode korraldamisel on irriteeriv, kuna idee tuli hoopis mujalt. Laensõna „irriteerima“ tähendab kõikide sõnastikkude kohaselt ärritama, vihastama. Kas tõesti leidub teose lugejaid, kes ärrituvad raamatus muuseas märgitud tõenäosest ja meeldivast seosest skautide-gaidide maailmalaagrite ja Estode vahel? Tähtsamad kui ideede andjad kauges minevikus on nende läbiviijad. Püüame talletada nende nimed ajalooraamatuisse. Kas keegi näiteks mäletab, kes andis nimed Kotkajärvele, Jõekäärule, Seedriorule, Lättemäele, Ehatarele? Küll teame aga neid kohti ja tegevust seal.
Koguteos on kirjanduslik monument Välis-Eesti skautlusele. Head lugemist!