Eerik Purje

Eesti Elu möödunud aasta numbris 48 (30. novembril 2012) kirjutab tuntud ajaloolane ja poliitik Hain Rebas soomepoistest, tutvustades neid kolmanda võimaluse meestena Teise maailmasõja keerises. Asjalikus ja oma põhiloomult positiivses artiklis leidub mõningaid väljendeid ja arusaamu, mis sunnivad sulge haarama. Mitte ägedaks poleemikaks, vaid märgiks, et mõtleva inimese kirjutis on pannud ka lugeja mõtlema. Ja et igal teemal on rohkem kui üks tahk. Vaadelgem siis asju ka mõnest teisest küljest.

Rebas libastab kohe artikli alguses, jagades eesti sõjamehed kolme üksusse: Punaarmee Eesti Laskurkorpus, Saksa Waffen-SS Eesti Leegion ja Soome Eesti Jalaväerügement. Tegelikult võitles sakslaste poolel Punaarmee vastu palju rohkem üksusi: idapataljonid, politsepataljonid, piirikaitse rügemendid. Paljud teenisid lennuväes, riigitööteenistuses ja lennuväe abiteenistuses. Enne sõja lõppu tehti neist kõigist nende soove või arvamust küsimata „välgumehed“. Sama saatus tabas Eestisse naasnud soomepoisse. (Loe edasi Eesti Elu 4. jaanuari paberlehest

Märkmed: