Kuulasin paar päeva tagasi Vikerraadio keskpäevaprogrammi, milles saatejuht tsiteeris Vene suursaadikut, kes olevat mures Eesti haridussüsteemi pärast. See vaenavat psühholoogiliselt ja emotsionaalselt mitte-eestlastest õpilasi. Vene lapsed, kes on sunnitud õppima eesti keelt, pidavat seetõttu loobuma oma ajaloolistest juurtest, oma kultuurist.

Niisugune seisukoht tuleb mulle tuttav ette. Pärast Sinimägede lahinguid 1944. aastal pidid tuhanded eestlased põgenema vene „vabastajate” eest läände. Nad sattusid põgenikelaagritesse. Ka mina sündisin ühes sellises Saksamaal Lübeckis. Umbes viie aasta pärast liiguti nendest laagritest edasi kas USAsse, Austraaliasse, Kanadasse või mujale. Ja keegi ei küsinud laste käest, kas kolimine uude riiki neile stressi ei põhjusta. Kui me siis lääne koolides õppima asusime, polnudki meil muud valikut kui saada selgeks selle maa keel, kus me nüüd elasime. Ka minu vanemad pidid hakkama õppima uue kodumaa keelt, sest muidu poleks nad leidnud tööd või saanud üürida korterit jne. Ja lõpuks poleks me saanud ka selle maa kodakondsust ega võimalust käia valimas. Arenenud demokraatlikes riikides aga on see tavapärane, et oma mured saad sa ära rääkida inimesele, kelle oled valinud esindusorganitesse. Olime kõik väga tänulikud uuele kodumaale selliste võimaluste eest.

Kuid samas ei unustanud meie vanemad ka eesti kultuuri, eesti juuri. Kus iganes eestlased kogukonnana elama asusid, sinna rajasid nad eesti seltsid või Eesti Majad – eesti elu keskused. Neis õpetati meid austama ja armastama eesti kultuuri, seal käisime eesti koolis ja enamikus kodudes räägiti lastega eesti keeles.

Keskkooli ajal töötasin ma ühel suvel noortelaagris New Jerseys. Seal oli palju vene rahvusest noori, kes kõik kõnelesid omavahel vene keeles ja õppisid tundma oma rahvuse kombeid. Vene perekonnad Ameerikas rahastasid selliseid laagreid ise.

Kui lõpuks Berliini müür langes ja sõjapõgenikel oli võimalus tagasi koju pöörduda, siis selgus, et liiga kaua aega oli juba möödunud, liiga tugevad olid sidemed uue kodumaaga, et neid puruks rebida ja jälle uuesti oma elu alustada.

Need venelased Eestis, kes kardavad, et nende lapsed unustavad, kes nad tegelikult on ja kust nad pärit on, peaksid eelkõige mõtlema sellele, et nad ise ja nende lapsed oskaksid selle maa keelt, kus nad elavad. Olgu või selleks, et oma muresid naabriga jagada.

Eestlased on pragmaatiline rahvas, kelle jaoks igaüks, kes räägib eesti keelt, on eestlane, sõltumata rahvusest, religioonist või rassist. Need, kes kasvasid üles väljaspool Eestit ja oma uue kodumaaga päriselt kunagi ei kohanenud, lahkusid sellelt maalt. Minagi tulin tagasi sinna, kust ma tegelikult pärit olen.

Märkmed: