Riigikogu poolt 20. juunil 2005 vastu võetud ja president Rüütli poolt välja kuulutatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheliste piirilepingute ratifitseerimise seadusega võttis Eesti omaks Stalini 1944. a. dekreetidega määratud piirijoone. Tartu rahulepinguga võidetud territooriumist jätab 18. mail Moskvas allkirjastatud leping Vene poolele osa Setumaast ja Narvatagused alad. Vähemate muudatustega Põlvamaa ja Võrumaa osas on uueks piiriks ENSV piir seisuga 20. augustil 1991, kui Eesti taastas oma iseseisvuse. Tartu rahulepingus kokkulepitud Eesti-Vene vahelise maismaa piiriga kattub uuest piirist 16,8 km pikkune lõik Lämmijärvel. Muus osas on endisel piirijoonel ainult ajalooline tähendus.
Ratifitseerimise seadus sisaldab väliskomisjoni poolt lisatud preambula, mis nimetab Tartu rahulepingut ja Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust kinnitavate dokumentidena EV põhiseadust, 24. veebr. 1918.a. Iseseisvuse Manifesti, Eesti Ülemnõukogu 20. aug. 1991.a. otsust ja Riigikogu 7. okt. 1992.a. deklaratsiooni „Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest”. Viimases öeldakse, et Eesti langes 1940. aastal „Nõukogude Liidu agressiooni ohvriks ja inkorporeeriti ebaseaduslikult Nõukogude Liidu koosseisu”. Seal nimetatakse ka okupatsiooniaastaid.
Lepingute allkirjastamisele ja esitamisele Riigikogule eelnesid ajakirjanduses elavad vaidlused piirilepingu vastavuse üle põhiseadusele, mis jätkusid peale seaduse vastuvõtmist. Põhjuse nendeks annab Põhiseaduse § 123, mis keelab Riigikogul vastu võtmast Põhiseadusega vastuolus olevat välislepingut, ja § 122, esimene lõige, mis sätib, et Eesti maismaa piir on „määratud ... Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega“.
Riigikogu väliskomisjon, nagu selle liikmed kinnitasid 24. mail Washingtoni suursaatkonnas toimunud kokkusaamisel kohalike väliseestlaste esindajatega, võttis omaks valitsuse ja õiguskantsleri seisukoha, et ei esine mingit vastuolu põhiseadusega. Osavõtjatel ei olnud aga teada õiguskantsleri arvamuse aluseks olnud asjaolu, et piirilepingus määratud piir ühtub Lämmijärvel 16,8 km ulatuses Tartu rahulepinguga määratud piiriga (vt. Kadri Liik, „Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu”, Diplomaatia nr. 6, juuni 2005). Järelikult jääb Eesti uus piir osaliselt määratuks Tartu rahulepinguga, seega vastates § 122 nõudele. Põhiseaduse sellist tõlgendust kinnitab Põhiseaduslikus Assamblees esitatud seisukoht vastava põhiseaduse sätte vastuvõtmisel, millele allakirjutanu juhtis tähelepanu 1999. a. Vaba Eesti Sõnas (nr. 6, 4. veebr.).
Juriidiliselt muutuvad seetõttu alusetuks väited, et muutes Tartu rahulepinguga määratud piiri, rikub piirileping põhiseadust.
Lepingute ratifitseerimise seaduse vastuvõtmine ei tähendanud ainult osa Setumaa loovutamist ja vabariigi territooriumi samastamist ENSV territooriumiga. Territoriaalselt muutub Eesti Vabariik ENSV õigusjärglaseks ja annab toetust Venemaa seisukohale kohelda Eestit kui üht N. Liidu järglasriiki. Riigikogu muutis samuti õigustühiseks, ilma seda mainimata, EV Ülemnõukogu 12. septembri 1991 otsuse, mis kuulutas õigustühiseks ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlused (18. jaan.1945, 3. okt 1946, 9. sept. 1957), mis olid kinnitanud Petserimaa osade ja Narvataguse ala eraldamise Eesti riiklikust territooriumist Stalini dekreetide alusel. Lahendamata on jäänud ka Venemaale loovutatud aladel Eesti kodanikele kuulunud võõrandatud omandite hüvitamine, nagu seda on nõudnud Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoda.
Eesti on täitnud omapoolsed, 18. mail Moskvas allkirjastatud lepingute ratifitseerimiseks vajalikud sammud, kuid Venemaa on juba protesteerinud. Vene välisministeerium teatas, et Venemaa ei saa piirileppeid ratifitseerida, sest Riigikogus vastu võetud ratifitseerimise tekst sisaldab vastuvõetamatuid väiteid, mis „loovad lepingute tõlgendamiseks ja jõustamiseks vale konteksti”. Venemaa asub teatavasti seisukohal, et ei olnud mingit okupatsiooni ja et Eesti ühines vabatahtlikult N. Liiduga.
Venemaa käsitleb nähtavasti preambulat kui reservatsiooni piirilepingule, mis rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni järgi ei tohi olla vastuolus allakirjutatud lepingu eesmärgiga ja mõttega. Kuna preambula ei muuda lepingute sõnastust ega eesmärki, ei leidnud väliskomisjon selle olevat konventsiooniga keelatud reservatsiooni. Välisministeerium omalt poolt kinnitas, et Eesti ei sidunud lepingute ratifitseerimist „omapoolsete, uusi nõudmisi esitada võimaldavate lisadega”.
Lõpliku vastuse andmiseks piirilepingu vastavusele põhiseadusele ei ole siiski küllaldane tuvastada, et äsja heakskiidetud piirileping ei ole vastuolus põhiseaduse § 122-ga ja seetõttu nõuab ainult ratifitseerimist Riigikogu poolt. Eesti riiklikku territooriumi käsitleb veel põhiseaduse § 2, mille järgi on „Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum ... lahutamatu ja jagamatu tervik“. Et valitsuse seletuskirjas või Riigikogu arutlustes ei ole nimetatud seda sätet, ei tähenda veel selle eiramise õigustamist. Seda enam, et rohkem kui 67 aastat tagasi ütles prof. Jüri Uluots, tolleaegse Eesti põhiseaduse parimaid tundjaid, oma aruandes 1938. a. põhiseaduse eelnõu kohta: „Uus põhiseadus esimese koja eelnõu kujul väljendab § 2, et Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik. Seega seda ei saa eraldada ega üksikute osade kaupa ära anda muidu kui põhiseaduse muutmise korras ...”.
Sellele küsimusele ootame vastust Eesti pädevatelt institutsioonidelt, olgu selleks õiguskantsler või isegi Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Kolleegium viimase astmena.
(23. juunil 2005)
Veel kord piirilepingust — Eestile Stalini piirid (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tänan hr. Põlluaasa minu artikli tählepaneliku lugemise ja asjaliku kommentaari eest. Kahjuks ei saa ma nõustuda tema seisukohtadega. Soovitan tutvuda minu artikliga 4. veebr. 1999.a. "Vaba Eesti Sõnas", kus ma selgitan Põhiseaduslikus Assamblees toimunud sõnavõtte ja seisukohti Tartu rahulepingut mainiva põhiseaduse sätte kohta. Neid võib lugeda Assamblee protokollides ( Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Tallinn, 1997).
Lp. hr. Väino J. Riismandel
Lugesin suure huviga teie artiklit, kuid ühes asjas Te siiski eksiteoluliselt, nõustudes väidetega, et Tartu rahulepingujärgset piiri on võimalik muuta, põhiseadust rikkumata.
Põhiseaduse § 122 lõige 1. ütleb: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.
Siin ei ole kaksipidi mõistmist: Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu Rahulepinguga, mille Artikkel III näitab täpselt tema kulgemise ja asukoha, teised kehtivad piirid (maismaapiir Lätiga) on sõlmitud eraldi, teiste riikidevaheliste lepingutega. Sõna “ja” lauses tähendab, et nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud kehtivad üheaegselt ja pariteetselt.
Uus, sõlmitav piirileping muudab täielikult Põhiseaduse ja Tartu Rahulepinguga täpselt paika pandud Eesti-Vene riigipiiri asukohta. Uus piir ei kattu Põhiseaduses sätestatud maismaapiiriga mitte ühegi sentimeetri ulatuses. Asjaolu, et kogu 333,7 km pikkune piir maismaapiiriks loetakse ja see Lämmijärvel 16,8 km ulatuses muutmata jääb, ei anna mitte vähimatki õigustust õiguskantsler Truuväli väidetele, nagu oleks piir muudetud vaid osaliselt ja uus Piirileping oleks seega kooskõlas Põhiseaduse § 122 nõuetega. Sellise äraspidi loogika järgi võiks loobuda ka tervest Eesti territooriumist, eeldusel, et väike lõik Tartu Rahulepingu järgsest piirist kusagil siiski säiliks. Viie protsendi ja 2993 ruutkilomeetri loovutamine riigi territooriumist ei ole sugugi vaid osaline piiri muutmine. Muutub üle 95% Tartu Rahulepingu järgsest Eesti-Vene piirist.
Piiri muutumise ja säilimise proportsioon ei oma siiski tähtsust, kuna kooskõla Põhiseadusega eksisteerib ainult Põhiseaduse ja Tartu Rahulepinguga fikseeritud piiri säilimisel tema täies ulatuses.
Põhiseaduse §122 lg.1 ütleb veel: Eesti mere ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
Kuna Tartu Rahulepinguga ei määratud kindlaks Eesti mere- ja õhupiiri, on nimetatud lõik mõistetav vaid selliselt, et mere ja õhupiir määratakse lähtuvalt Põhiseadusest: so. kooskõlas ja vastavuses Tartu Rahulepingus paika pandud maismaapiiriga. Ei ole võimalik, et õhupiir ja merepiiri algus asuksid seaduslikust maismaapiirist lahus.
Ka grammatiliselt ei anna sõnavormid „määratud“ ja „määratakse“ vähimatki alust väita, et võiks taganeda põhiseaduslikust Tartu Rahulepingu järgsest piirist, nagu väidab õiguskantsler Jõks ja muuta seda Riigikogu kahe kolmandikulise häälteenamuse otsusega.
Tartu Rahulepingule tehtavat viidet Põhiseaduse §122-s tuleb tõlgendada expressis verbis kui fikseeritud õiguslikku olukorda, mis võimaldab rahvusvaheliste lepingutega ja Riigikogu kahe kolmandikulise häälteenamusega muuta Eesti teisi, Põhiseaduses täpselt määratlemata piire, kuid mitte Eesti-Vene piiri. Seda näitab ka Tartu Rahulepingu primaarne äramärkimine antud lõikes ning „teiste rahvusvaheliste piirilepingute“ sekundaarseks seadmine. Samas ei kitsenda see põhiseaduse §122 lõiget 2, vaid annab talle täpselt fikseeritud ja konkreetse toimeala.
Arvestades eelpooltoodut, on uus Eesti-Vene Piirileping Põhiseaduse ja ka Tartu Rahulepinguga otseselt vastuolus.
Seega ei ole ka Piirilepingu ratifitseerimine Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega Tartu Rahulepinguga määratud piiride muutmiseks võimalik, vaid nõuab esmalt Põhiseaduse § 122 muutmist Põhiseaduse §162 järgi rahvahääletuse teel.
Lugesin suure huviga teie artiklit, kuid ühes asjas Te siiski eksiteoluliselt, nõustudes väidetega, et Tartu rahulepingujärgset piiri on võimalik muuta, põhiseadust rikkumata.
Põhiseaduse § 122 lõige 1. ütleb: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.
Siin ei ole kaksipidi mõistmist: Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu Rahulepinguga, mille Artikkel III näitab täpselt tema kulgemise ja asukoha, teised kehtivad piirid (maismaapiir Lätiga) on sõlmitud eraldi, teiste riikidevaheliste lepingutega. Sõna “ja” lauses tähendab, et nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud kehtivad üheaegselt ja pariteetselt.
Uus, sõlmitav piirileping muudab täielikult Põhiseaduse ja Tartu Rahulepinguga täpselt paika pandud Eesti-Vene riigipiiri asukohta. Uus piir ei kattu Põhiseaduses sätestatud maismaapiiriga mitte ühegi sentimeetri ulatuses. Asjaolu, et kogu 333,7 km pikkune piir maismaapiiriks loetakse ja see Lämmijärvel 16,8 km ulatuses muutmata jääb, ei anna mitte vähimatki õigustust õiguskantsler Truuväli väidetele, nagu oleks piir muudetud vaid osaliselt ja uus Piirileping oleks seega kooskõlas Põhiseaduse § 122 nõuetega. Sellise äraspidi loogika järgi võiks loobuda ka tervest Eesti territooriumist, eeldusel, et väike lõik Tartu Rahulepingu järgsest piirist kusagil siiski säiliks. Viie protsendi ja 2993 ruutkilomeetri loovutamine riigi territooriumist ei ole sugugi vaid osaline piiri muutmine. Muutub üle 95% Tartu Rahulepingu järgsest Eesti-Vene piirist.
Piiri muutumise ja säilimise proportsioon ei oma siiski tähtsust, kuna kooskõla Põhiseadusega eksisteerib ainult Põhiseaduse ja Tartu Rahulepinguga fikseeritud piiri säilimisel tema täies ulatuses.
Põhiseaduse §122 lg.1 ütleb veel: Eesti mere ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
Kuna Tartu Rahulepinguga ei määratud kindlaks Eesti mere- ja õhupiiri, on nimetatud lõik mõistetav vaid selliselt, et mere ja õhupiir määratakse lähtuvalt Põhiseadusest: so. kooskõlas ja vastavuses Tartu Rahulepingus paika pandud maismaapiiriga. Ei ole võimalik, et õhupiir ja merepiiri algus asuksid seaduslikust maismaapiirist lahus.
Ka grammatiliselt ei anna sõnavormid „määratud“ ja „määratakse“ vähimatki alust väita, et võiks taganeda põhiseaduslikust Tartu Rahulepingu järgsest piirist, nagu väidab õiguskantsler Jõks ja muuta seda Riigikogu kahe kolmandikulise häälteenamuse otsusega.
Tartu Rahulepingule tehtavat viidet Põhiseaduse §122-s tuleb tõlgendada expressis verbis kui fikseeritud õiguslikku olukorda, mis võimaldab rahvusvaheliste lepingutega ja Riigikogu kahe kolmandikulise häälteenamusega muuta Eesti teisi, Põhiseaduses täpselt määratlemata piire, kuid mitte Eesti-Vene piiri. Seda näitab ka Tartu Rahulepingu primaarne äramärkimine antud lõikes ning „teiste rahvusvaheliste piirilepingute“ sekundaarseks seadmine. Samas ei kitsenda see põhiseaduse §122 lõiget 2, vaid annab talle täpselt fikseeritud ja konkreetse toimeala.
Arvestades eelpooltoodut, on uus Eesti-Vene Piirileping Põhiseaduse ja ka Tartu Rahulepinguga otseselt vastuolus.
Seega ei ole ka Piirilepingu ratifitseerimine Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega Tartu Rahulepinguga määratud piiride muutmiseks võimalik, vaid nõuab esmalt Põhiseaduse § 122 muutmist Põhiseaduse §162 järgi rahvahääletuse teel.
Arvamus
TRENDING
