Riigikogu poolt 20. juunil 2005 vastu võetud ja president Rüütli poolt välja kuulutatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheliste piirilepingute ratifitseerimise seadusega võttis Eesti omaks Stalini 1944. a. dekreetidega määratud piirijoone. Tartu rahulepinguga võidetud territooriumist jätab 18. mail Moskvas allkirjastatud leping Vene poolele osa Setumaast ja Narvatagused alad. Vähemate muudatustega Põlvamaa ja Võrumaa osas on uueks piiriks ENSV piir seisuga 20. augustil 1991, kui Eesti taastas oma iseseisvuse. Tartu rahulepingus kokkulepitud Eesti-Vene vahelise maismaa piiriga kattub uuest piirist 16,8 km pikkune lõik Lämmijärvel. Muus osas on endisel piirijoonel ainult ajalooline tähendus.

Ratifitseerimise seadus sisaldab väliskomisjoni poolt lisatud preambula, mis nimetab Tartu rahulepingut ja Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust kinnitavate dokumentidena EV põhiseadust, 24. veebr. 1918.a. Iseseisvuse Manifesti, Eesti Ülemnõukogu 20. aug. 1991.a. otsust ja Riigikogu 7. okt. 1992.a. deklaratsiooni „Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest”. Viimases öeldakse, et Eesti langes 1940. aastal „Nõukogude Liidu agressiooni ohvriks ja inkorporeeriti ebaseaduslikult Nõukogude Liidu koosseisu”. Seal nimetatakse ka okupatsiooniaastaid.

Lepingute allkirjastamisele ja esitamisele Riigikogule eelnesid ajakirjanduses elavad vaidlused piirilepingu vastavuse üle põhiseadusele, mis jätkusid peale seaduse vastuvõtmist. Põhjuse nendeks annab Põhiseaduse § 123, mis keelab Riigikogul vastu võtmast Põhiseadusega vastuolus olevat välislepingut, ja § 122, esimene lõige, mis sätib, et Eesti maismaa piir on „määratud ... Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega“.

Riigikogu väliskomisjon, nagu selle liikmed kinnitasid 24. mail Washingtoni suursaatkonnas toimunud kokkusaamisel kohalike väliseestlaste esindajatega, võttis omaks valitsuse ja õiguskantsleri seisukoha, et ei esine mingit vastuolu põhiseadusega. Osavõtjatel ei olnud aga teada õiguskantsleri arvamuse aluseks olnud asjaolu, et piirilepingus määratud piir ühtub Lämmijärvel 16,8 km ulatuses Tartu rahulepinguga määratud piiriga (vt. Kadri Liik, „Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu”, Diplomaatia nr. 6, juuni 2005). Järelikult jääb Eesti uus piir osaliselt määratuks Tartu rahulepinguga, seega vastates § 122 nõudele. Põhiseaduse sellist tõlgendust kinnitab Põhiseaduslikus Assamblees esitatud seisukoht vastava põhiseaduse sätte vastuvõtmisel, millele allakirjutanu juhtis tähelepanu 1999. a. Vaba Eesti Sõnas (nr. 6, 4. veebr.).

Juriidiliselt muutuvad seetõttu alusetuks väited, et muutes Tartu rahulepinguga määratud piiri, rikub piirileping põhiseadust.

Lepingute ratifitseerimise seaduse vastuvõtmine ei tähendanud ainult osa Setumaa loovutamist ja vabariigi territooriumi samastamist ENSV territooriumiga. Territoriaalselt muutub Eesti Vabariik ENSV õigusjärglaseks ja annab toetust Venemaa seisukohale kohelda Eestit kui üht N. Liidu järglasriiki. Riigikogu muutis samuti õigustühiseks, ilma seda mainimata, EV Ülemnõukogu 12. septembri 1991 otsuse, mis kuulutas õigustühiseks ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlused (18. jaan.1945, 3. okt 1946, 9. sept. 1957), mis olid kinnitanud Petserimaa osade ja Narvataguse ala eraldamise Eesti riiklikust territooriumist Stalini dekreetide alusel. Lahendamata on jäänud ka Venemaale loovutatud aladel Eesti kodanikele kuulunud võõrandatud omandite hüvitamine, nagu seda on nõudnud Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoda.

Eesti on täitnud omapoolsed, 18. mail Moskvas allkirjastatud lepingute ratifitseerimiseks vajalikud sammud, kuid Venemaa on juba protesteerinud. Vene välisministeerium teatas, et Venemaa ei saa piirileppeid ratifitseerida, sest Riigikogus vastu võetud ratifitseerimise tekst sisaldab vastuvõetamatuid väiteid, mis „loovad lepingute tõlgendamiseks ja jõustamiseks vale konteksti”. Venemaa asub teatavasti seisukohal, et ei olnud mingit okupatsiooni ja et Eesti ühines vabatahtlikult N. Liiduga.

Venemaa käsitleb nähtavasti preambulat kui reservatsiooni piirilepingule, mis rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni järgi ei tohi olla vastuolus allakirjutatud lepingu eesmärgiga ja mõttega. Kuna preambula ei muuda lepingute sõnastust ega eesmärki, ei leidnud väliskomisjon selle olevat konventsiooniga keelatud reservatsiooni. Välisministeerium omalt poolt kinnitas, et Eesti ei sidunud lepingute ratifitseerimist „omapoolsete, uusi nõudmisi esitada võimaldavate lisadega”.

Lõpliku vastuse andmiseks piirilepingu vastavusele põhiseadusele ei ole siiski küllaldane tuvastada, et äsja heakskiidetud piirileping ei ole vastuolus põhiseaduse § 122-ga ja seetõttu nõuab ainult ratifitseerimist Riigikogu poolt. Eesti riiklikku territooriumi käsitleb veel põhiseaduse § 2, mille järgi on „Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum ... lahutamatu ja jagamatu tervik“. Et valitsuse seletuskirjas või Riigikogu arutlustes ei ole nimetatud seda sätet, ei tähenda veel selle eiramise õigustamist. Seda enam, et rohkem kui 67 aastat tagasi ütles prof. Jüri Uluots, tolleaegse Eesti põhiseaduse parimaid tundjaid, oma aruandes 1938. a. põhiseaduse eelnõu kohta: „Uus põhiseadus esimese koja eelnõu kujul väljendab § 2, et Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik. Seega seda ei saa eraldada ega üksikute osade kaupa ära anda muidu kui põhiseaduse muutmise korras ...”.

Sellele küsimusele ootame vastust Eesti pädevatelt institutsioonidelt, olgu selleks õiguskantsler või isegi Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Kolleegium viimase astmena.

(23. juunil 2005)

Märkmed: