Küllap ehmatas mitmeid Vaba Eestlase lugejaid möödunud nädala lehes ilmunud uudis sellest, et a. 2006 suudaks Eesti kaitsevägi iseseisvalt vaenlasele vastu panna vaid viis päeva. Seda siis ilmselt olukorras, kus ollakse juba NATO liikmesriik ja kus riigikaitse kulutusteks on eelarves eraldatud 2% sisemajanduse koguproduktist, nagu allianss seda nõuab.

Kuigi vaenlast pole otse nimetatud, saab igaüks aru, et tegemist on Eestile ligi 300 aastat peavalu valmistanud tülika idanaabri Venemaaga.Viimane võiks Eesti 80.000 mobiliseeritu vastu ju välja panna isegi miljonilise armee.

See teade süvendab veelgi laialt levinud pessimismi, et meie kodumaa väikesearvuline kaitsevägi ei suuda iialgi oma riiki kaitsta. Keegi on sellist seisukohta nimetanud mineviku pärandiks ehk okupeeritu sündroomiks, mis rajaneb puhtal kujul emotsioonidele. Need negatiivse eluhoiakuga skeptikud näivad samastavat Eesti kaitseväge ikka veel nõukogude armeega (umbes nii, et ühed mundrikandjad nad kõik!).

On teisi, oma riigis pettunud kodanikke, kes arvavad, et armee isikuline koosseis on küündimatu. Sarjatakse kaitseväest eemale hoidvaid ajateenijaid, aga ka noorte madalat moraali, nende enesekesksust ja hoolimatust isamaa saatuse suhtes. Tavaliselt otsitakse paralleele Vabadussõja ja II maailmasõja päevist, kuid unustatakse, et tänasel noorel pole sageli ei tema enda või ta isa kätega ehitatud talu, ei loomi ega põllumaad. Tollastel noormeestel seostus isamaa kõige otsesemalt just maaga, tänased on peamiselt linna- või alevipoisid.

Urbaniseerunud ühiskonnas on maal kui toitjal aga üksnes ebamäärane ja kaudne väärtus.Siinkohal tuleks täpsustada ka kaitsetahte mõistet, mis ei olegi üksnes kitsalt militaarne nähtus. Igaüks meist on ju valmis (tahteline) kaitsma oma perekonda, kodu, isiklikku vara jms., me teeme seda instinktiivselt.

Ajateenija kaitsetahe on aga märksa avarama sisuga - see on oma riigi ja rahva teenimine, mis peaks eeldama soovi ja valmisolekut võidelda olukorras, kus seistakse silmitsi surmaga ja kus tuleb sageli ilmutada inimvõimeid ületavat kangelaslikkust. Sellise kaitsetahte kasvatamine algab kodust. Juba põlvepikkustele peaks rääkima kodumaast, meie lipust,hümnist jne.

Eesti koolides tuleks ka ehk rohkem pöörata tähelepanu riigikaitseõpetusele, paraku puuduvad kvalifitseeritud õpetajad ja ka raha napib. Ekspertide sõnul tagavad võiduka sõja kolm kvaliteetset komponenti - inimesed, relvad ja ideed. Kõige tähtsamad on siin inimesed, kes kannavad ühtaegu nii relva kui ideed.

Siiski - kui Eesti kaitseväes teeniksid ka kõige paremate moraalsete omaduste, võitlustahte ja füüsilise ettevalmistusega noored ning nende käsutuses oleks parim tehnika, ei korva see ometi suurearvulise vastase ülekaalu, tema soomustehnikat ja võimalikke õhurünnakuid.

Käesolev sügis on tõestanud, et inimkonnal pole ikka veel igavese rahu retsepti. Vaevalt suudaks Eesti taolist väikeriiki 100%-liselt päästa ka NATOsse kuulumine. Seda eriti olukorras, kus alliansi tulevik ja struktuur näivad Venemaa survel järjest udusemaks muutuvat.

Vene-USA viimase aja malbed ja omapoisilikud sõbrasuhted ei tohiks tekitada aga kelleski uinutavat illusiooni, nagu oleks Kreml loobunud oma suurriiklikest ambitsioonidest.

Selle kõige taustal mõjus rahustavalt üks teine kaitseväe-teemaline uudis, mis kinnitab, et kolmandik rahvast toetab kaitsekulutuste tõstmist ja noortest on isiklikult valmis kaitsetegevuses osalema 58% vastanutest, sealhulgas tervelt 78% eesti meestest.

Selle positiivse noodiga on hea siinkohal lõpetada.

Elle Puusaag

Eestlased Kanadas

TRENDING