Kõigepealt oli üllatuseks laiahaardeline motiivide valik, materjalide mitmekesisus ja paiguti tööde küpsus. Teame hästi omadest kogemustest, kuidas lapsed vanaisale külla tulles küsivad: „Vanaisa, millal me saame värvida?“ Nendest värvimistest selgub peagi, kas noorel taiduril on talenti, mis annab lootust tulevikuarenguks. Nii oli ka näitusel põnev jälgida 3—4aastaste algkatseid ning teismeliste edasijõudnud loomingut.
Samuti oli üllatav, et nii mitmedki noored olid küllalt tuttavad maailma nimekate suurmeistritega, et neid eeskujuks võtta. Ja seda mitte kopeerides, vaid nende tunnetust oma käekirjaga edasi andes. Nii nägime Victoria Kongatsi (14) maali „Study of Grandma Moses“ ja „Study of Gauguin“ — mõlemad jõulised maastikud. Krystyna Kongatsilt (16) oli väga veenev „Queen Isabella“ ja Van Gogh’lik „Sunflower Field“. Kairi Vaikla autoportreele oleks võinud alla kirjutada Picasso ja nii mõnigi oleks uskuma jäänud. Katriina Isberg (13) esitas suure leidlikkusega segatehnikas loodud maali „Peegeldus“, mis sai oma klassist ka esimese auhinna.
Paljude tööde hulgas vääriks nimetamist veel Heili Palo (12) „Blowfish“ oma meisterlikus nontüüpia menetluses, Linda Palo (7) kollaazh „Pirn“, Andrea Vickersi (13) „Blonde Collage“ ja Eva Oja (15) akvarell „Oleviste“. David Tanneri maal näitab meeldivat inspiratsiooni vanaisa stiilist ja Jakob Tanneri (11) karikatuur „Chicken Man“ lustakat vaimukust. Michael McLean’i (16) kolm tööd tunnistavad juba küpsemat materjali ja motiivi käsitlust, Andres Vasila väikeses formaadis „Blowfish“ loovat tunnetust. Tanisha Williams (16) esitas erakordses ja huvitavas tehnikas — „scratchboard“ — autoportree, mis vaatajate tähelepanu köitis. Sama taiduri poolt oli veel tugeva Gauguin’i inspiratsiooniga „Lõunamere neiu“ portree.
Juhtusin näituse avamisele saabuma koos meie vanameistri Abel Leega. Kui kunstnik oli esimese ringi näitusesaalis lõpetanud, väljendas ta end umbes nii: „Nüüd, Peeter, võime rahulikult koju minna. Meie töö ja ideed kantakse edasi.“
Oleme südamest tänulikud näituse korraldajaile ja ülespanijaile ning samuti taidurite vanemaile, kes sellega küllalt vaeva nägid. Eriline tänu kuulub aga EKKT-le ja selle esinaisele Mai Järvele.