Kui Keskerakond andis Riigikogus üle oma järjekordse kodakondsusnõudeid pehmendava eelnõu, siis põhjendati seda põhiseaduspatriotismiga. Eesti rahvus pole kategooria, mille alla kuuluksid kõik riigi elanikud, seega on vaja veel üht siduvat tegurit ja see võiks olla kodakondsus. Eri rahvustest kodanikke võiks siduda põhiseaduspatriotism. Keskerakonna meelest saavutatakse parim patriotism siis, kui kodakondsuse saamiseks esitatavaid nõudeid ei ole või need on viidud miinimumini.
Tegelikult on siin kohe varjul vastuolu, sest just kodakondsuse saamiseks tuleb tundma õppida ka Eesti põhiseadust. Patriotism saab ikkagi tekkida millegi suhtes, mida teatakse ja tuntakse.
Ilmselt tahab Keskerakond enne valimisi kodakondsusteema taas esile tuua, püüdes just põhiseaduspatriotismi kauni mõistega oma seisukohtadele kaalu lisada. Selleks saab kohaliku autoriteedina kasutada õiguskantsler Indrek Tedre üht kõnelõiku Riigikogu ees ning maailmamainega saksa sotsiaalfilosoofi Jürgen Habermasi mõtteid.
Põhiseaduspatriotismi mõistet võib parema puudumisel kasutada, kuid minu meelest ei sobi ta Keskerakonna kodakondsuspoliitika põhjendamiseks. Samas tuleb näha selle termini nõrku külgi ning ajaloolist konteksti, milles ta kasutusele võeti.
Esiteks. Põhiseaduspatriotism ei ole miski, mis peab rahvusriiklusele vastanduma. Rahvustunne annab ühiskonnale vajaliku sidususe, et koos tegutseda ja ühiseid eesmärke saavutada. Nõukogude Liidu lagunemise järel õnnestus demokraatlikud riigid üles ehitada ainult seal, kus mindi rahvusriigi taastamise teed. Põhiseaduspatriotism ei saa seega asendada ei rahvust, rahvuslust, rahvusriiki ega rahvustunnet. Ta saab seda kõike ainult täiendada. Kui aga põhiseaduspatriotismi mõiste hakkab midagi ära võtma või igandiks kuulutama, muutub ta terminiks, mis pigem lõhub kui ehitab.
Teiseks. Põhiseaduspatriotismi jäik sidumine kodakondsuse kategooriaga ei ole õigustatud. Põhiseadus kehtib ühtviisi ju nii kodanike kui ka maal resideerivate mittekodanike jaoks. Samuti kirjeldavad eri riikide põhiseadused tihtigi demokraatia ja õiguse üldprintsiipe, mis peaksid olema väärtusena ka laiemalt hinnatud kui üksnes vastava maa kodanike poolt.
Kolmandaks. Tuleb arvestada, et põhiseaduspatriotismi mõiste (Verfassungspatriotismus) leiutati Teise maailmasõja järgsel Saksamaal, kus rahvusluse ja laiemalt ka rahvusriikluse maine oli lootusetult kahjustatud. Selle mõiste sünnilugu sisaldab ajaloolist konteksti, mille ülekandmine praegusaja Eestile pole põhjendatud. Kui me mingit sellelaadilist terminit tõesti vajame, siis teeksin pigem ettepaneku midagi uut välja mõelda.
Oletan, et Eesti jalgpallikoondises mängiv eestivenelane tunnetab ühtekuuluvust, mõeldes siiski pigem patriotismile kui Põhiseadusele. Pettumusküllase kergejõustiku EM-i puhul elasime teiste seas kaasa Ksenia Baltale ja Anna Iljuštšenkole, sest nad on sümpaatsed noored inimesed meie hulgast. Kuidagi ülitobe oleks ju arutleda, et näe, polegi sada protsenti eestlane, aga ikkagi meie Põhiseadusele lojaalne. Sellistel puhkudel on „põhiseaduspatriotism” ilmselt liiga abstraktne ja kauge mõiste.
Eesti keeles on põhiseaduspatriotismiga seotud temaatikat põhjalikumalt käsitlenud Lauri Mälksoo (vt. „Vikerkaar”, 2009, nr. 10-11). Muuhulgas püstitab ta küsimuse, kust jookseb piir eluterve rahvusluse ja radikaalse sallimatuse vahel. Ka viimast võib Eesti ühiskonnas leida. Ometi pean üheks suurimaks saavutuseks just seda, et eluterve rahvuslus on suutnud meie arengut kanda – sihikindlalt, samas häirivate liialduste ja hullu äärmusluseta.
Allikas:
www.herkel.net