Et siiani pole leitud sobivat asemikku, on tema asemele mitteametlikult astunud kurikuulus Shamil Bassajev, kelle hingel on mitmeid julmi terrorismiakte.
Hiljuti edastas Rootsi uudistebüroo TT sensatsioonilise intervjuu Tshetsheenia peaterroristi Bassajeviga, millele Venemaa Suursaatkond Rootsis reageeris väga terava protestinoodiga.
TT juhataja Mats Johanson märkis oma vastuses, et Rootsi kui vaba ja demokraatliku riigi ajakirjanikel on õigus avaldada selletaolisi intervjuusid, kui mõne vana juhtumi või konflikti kohta tuleb päevavalgele värskeid fakte. Ta võrdles seda juhtumiga, kus kellegi auto on pandud põlema, mille kohta hiljem ilmneb uusi üksikasju. Kas ja miks peaks siis Rootsi ajakirjandus vaikima, küsib Johanson.
See seik tõstatas rootsi pressis taas küsimuse vene ajakirjanduse vabadusest või õigemini selle suurkorvistatusest. Meediaringkondades teatakse hästi, et vene pressiesindajad võivad tühistel põhjustel sattuda Kremli põlu alla. Neid, kes pole näiteks oma mikrofonidega küllalt aktiivsed Kremlis toimuvatel president Putini pressikonverentsidel, ootab ebamäärane tulevik.
Vene kartmatu ajakirjanik Anna Politkovskaja on korduvalt oma kirjutistes, raamatutes ja konverentsidel juhtinud tähelepanu ajakirjanike survamisele Venemaal.
Ehkki vene pressiatasheel on õigus, et Bassajevit ei tohiks mingil juhul ülistada tema terroristliku tegevuse tõttu kasvõi näiteks Beslani koolitragöödias, ei tohi samas unustada, et Venemaa enda tegevus Tshetsheenias on viimastel aastatel kujutanud endast kõige julmemat inimõiguste rikkumist, nendib Rootsi Välisministeeriumi Euroopa ja Aasia osakonna juhataja Rachel Denber. Denber nimetab Tshetsheenia relvakonflikti või õigemini sõda 21. sajandi üheks kõige ebainimlikumaks. Ta on ühtlasi kritiseerinud riikide ükskõikset suhtumist sellesse ja hoiatanud, kuivõrd rängad tagajärjed võivad Tshetsheenia konfliktil olla kogu maailma jaoks nii poliitiliselt kui majanduslikult. Ometi on neid hoiatusi, nagu paljusid teisigi, ignoreeeritud.
Denber juhib veel tähelepanu asjaolule, et Venemaa president ja valitsus on otseselt vastutavad ligi veerand miljoni tshetsheeni saatuse eest, kes veedavad oma päevi paguluses, rääkimata tuhandetest mõrvatutest ja piinatutest. Ta leiab, et maailma suuremad ja väiksemad riigid lähevad enesepettuse teed, ignoreerides praegust olukorda Tshetsheenias.