Üle-eelmises lehes oli juttu 1944. a. märtsipommitamisest kui genotsiidist meie rahva vastu. Viis aastat hiljem, 25.-29 märtsini 1949 pani Moskva toime järgmise ulatusliku genotsiidiakti eestlaste vastu, teise suurküüditamise. Täna, 25. märtsil tähistatakse Eestis küüditamisohvrite mälestuspäeva.

Oma mastaapidelt ületas see 1941. a. juuniküüditamise, mida paljud meie lugejad veel elavalt mäletavad. Juba 1947. aastaks oli okupatsioonivõim lõplikult kanda kinnitanud ja oma tõelise olemuse paljastanud. Algas sovetiseerimise forsseerimine Balti riikides, mille käigus tuli vastavalt NLKP KK poliitbüroo ja N. Liidu ministrite nõukogu otsustele küüditada „kulakud ja nende perekonnad, bandiitide ja illegaalide ja nende abistajate perekonnad ning natsionalistide perekonnad“ (sh ka emigreerunute pered). Eestist oli ette nähtud Siberisse viia 7500 peret ehk 22.500 inimest. Tegelikuks „tulemuseks“ kujunes 20.919, ent küüditatute ja miilitsaorganite poolt arreteeritute koguarv ületas 45.000 piiri.

Kõneldes märtsiküüditamise 59. aastapäeval ütles president Toomas Hendrik Ilves, et märtsiküüditamine oli otsene genotsiid, inimsusevastane kuritegu ning lisas: „Üle 3000 nende hulgast, kes täna 59 aastat tagasi ära viidi, ei näinud enam kunagi kodumaad. Nad surid võõral maal. Ainsaks põhjuseks oli nende rahvus, nende perekond, nende haridus, nende seisukohad.“ Tartu Ülikooli teadlane Pearu Kuusk nendib: „Inimesed saadeti Siberisse grupitunnuse põhjal, mis on genotsiidikuriteo põhitunnuseks.“


Ehkki kogu protseduur oli salastatud, märkasid inimesed käimasolevaid ettevalmistusi. Nii näiteks koguti täitevkomiteedesse küüditamisele määratud perede majaraamatud, mis oli esimeseks ohumärgiks. Paljud põgenesid ettenägelikult kodust.

1949. a 25. märtsi ööl paisati segi tuhandete eesti perede senine elu. Katkesid sidemed lähedaste ja kodumaaga. Paljud Siberist naasnud kinnitasid hiljem, et ränkade füüsiliste kannatuste, orjatöö ja primitiivse elu-olu koormat oli kergem taluda kui lahusolekut kodumaast ja teadmatusest tingitud emotsionaalset kriisi. Seda mõistavad eriti hästi väliseestlased. Kuidas küüditatud (vähemalt enamus neist) suutsid säilitada väärikuse väljakannatamatus olukorras ja vastu pidada, teavad nad vaid ise.
Pärast Stalini surma hakkasid küüditatud Eestisse tagasi saabuma. Tuli alustada nullist – leida peavari ja töö, mis polnud sugugi lihtne, sest puna-aparaadi ametnikud vaatasid neile viltu. Vene aktsendiga eesti keelt rääkivatele ja põhjaliku ajupesu läbinud lastele oli eestikeelne kool kultuurishokk. Aga tänu oma karastatusele tulid nad toime.

Suur osa julgeolekuorganite dokumentatsioonist ei asu Eestis ega ole uurijatele kättesaadav. Siiski saavad kogenud ajaloolased kinnitada säilinud arhiivimaterjalide ja inimeste kirjapandud mälestuste põhjal, et märtsiküüditamine oli puhtakujuline genotsiid Eesti rahva vastu. Tõe lõplik selgitamine on muidugi pikk ja keeruline protsess.

Märkmed: