Professor Peeter Järvelaid meenutab Konstantin Koniku panust eesti riikluse ja meditsiinikorralduse loomisse.

Jüri Vilmsi (1889–1918) raamatuga alustatud Ilmamaa sari 1918. aastal moodustatud Eesti Päästekomitee liikmete meile lähemale toomiseks on jõudnud pärast Konstantin Pätsi (1874–1956) raamatu „Minu elu. Mälestusi ja kilde eluloost“ (1999) ja nüüd siis Konstantin Koniku (1873–1936) raamatu ilmumisega vähemalt oma esimesel ringil loogilise lõpuni. Selle töö tulemusena on tänasel ajaloohuvilisel käepärast seni ajakirjanduses laialipillatud olnud tekstide kogu. Ehk olid need mehed ise vahel ka suuremad kui need tekstid, mis kirja pandud eeskätt päevateemadele kaasa kõlades. Selliseid mehi tavatsetakse sageli kutsuda riikluse isadeks.

Tartu voorimehe Peeter Koniku 1873. aastal sündinud poeg Konstantin oli Päästekomitee liikmetest vanim. Päästekomitee loomise ajaks oli Konik jõudnud juba saada meditsiinidoktoriks ning omas head assistendipraktikat Virumaal sündinud maailmatasemel Tartu kirurgiaprofessori Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffeli (1857–1926) juures. Koniku areng ongi vaadeldav ühelt poolt tema algklassidest peale klassivenna ja hilisema ülikoolikaaslase Juhan Luiga ja teisalt hilisema Eesti riigi sanitaarkindrali prof. Manteuffeli võrdluses. Eesti Päästekomitee liikmetest oli Konik ainuke, kel oli olemas vahetu 1,5-aastane sõjakogemus juba Vene-Jaapani sõjast, kus ta oli tegutsenud rindearstina. See sõjakogemus kumab tegelikult läbi Koniku tekstidest ning selgitab ehk veidi enam tema käitumist poliitikuna (ministrina). Kolmekümnendate aastate parlamentaarse kriisi eelõhtul oli ta esitatud isegi riigivanema kandidaadiks.

Konstantin Konikul oli täita eelkäija roll ka Eesti Vabariigi tervishoiu korralduses. Olles tegutsenud arstina Odessas, Tartu ülikooli haavakliinikus, sai temast esimene Tallinna Keskhaigla haavaosakonna juhataja. Vabadussõja ajal oli tema juhtida ka Töö- ja Hoolekandeministeeriumi koosseisu kuuluv Tervishoiu Peavalitsus ja seda Eesti Vabadussõja ajal. Heaks nõuandjaks oli talle tema õpetaja sanitaarkindral Manteuffel, kes oli olnud I maailmasõjas Looderinde Punase Risti meditsiiniabi ülem. Koniku artiklid tervishoiukorraldusest annavad ühtede kaante vahele koondatuna mitte ainult ajaloolise pildi, vaid aitavad nii meie poliitikutel kui arstkonnal näha meditsiiniprobleemide kordumist.

1. märtsil 1920 sai Konikust Tartu Ülikooli Haavakliiniku juhataja ning sama aasta sügisest ka arstiteaduskonna dekaan enam kui kümneks aastaks. Konik jäi kõigi oma kõrvaltegevuste juures ikkagi praktiseerivaks arstiks, tehes Maarjamõisa kliinikus kuni 300 operatsiooni aastas! Suure koormusega arstitöö kõrvalt tundis Konik end olevat kohustatud kaasa rääkima akadeemilise elu küsimustes. Ta ei piirdunud oma seisukohavõttudes ainult meditsiini või Tartu Ülikooli probleemidega, tal oli oma arvamus nii Tehnikaülikooli loomise suhtes kui teadusliku hariduse kvaliteedi suhtes. Konik oli kvaliteetse hariduse pooldaja, kritiseerides üliõpilaste arvu liigset suurendamist.

Koniku sõpruskonda mahtusid nii Jaan Tõnisson kui käremeelne Jüri Vilms. Erakondlikult määratles ta end lõpuks Tööerakonda. Kindlalt jäi ta parlamentaarse demokraatia pooldajaks kõigis oma kirjutistes. Konik oli mures Eesti poliitilises eliidis toimuvate arengute pärast. 1932.a. kirjutas ta ajalehes Vaba Maa: „Variseme kokku, kui meie valitsuse juhtimisel võivad tegutseda inimesed, kelle kõlbelised alused ei vasta ametikõrgusele. Ei tervene meie riiklik elu enne, kui seesugused poliitilise elu paised on radikaalselt välja opereeritud. Ja seda operatsiooni tegema on kohustatud riigikogu ise. Siin vaikides pealtvaatamine ja käte rüpes hoidmine on riiklik, rahvuslik ja sotsiaalne kuritegu. Mure Eesti tuleviku pärast jäi kõlama ka Koniku viimasest artiklist „Ajaloolised ja ajaloota ajajärgud“ (1936), mis ilmus alles pärast tema surma. Koniku viimaseks sõnumiks jäi seega üleskutse idealistidele. Ta oli kindel, et riigikorraldus vajab ka idealismi, sedasama vaimu, mis sundis looma Eesti riiki.

Märkmed: