Harri Kivilo
Paari nädala pärast valitavasse riigikogusse kandideerivate erakondade arv lubab järeldada, et senini tehtut pole paljud hääleõiguslikud kodanikud piisavalt heaks pidanud.
Okupatsioonieelsel ajal toimis riigi valitsemisel ajakirjandus neljanda võimuna – olukordi ja ettevõtmisi uurides ja avali-kustades ning oma väljaannete lugejaid aruteludele innus-tades. Nüüd on ajakirjandus asunud peamiselt oma lem-mikerakonna tegemisi tähtsateks kajastama ning soovitama neid riigikokku valida. Niimoodi toimides pole neljas võim sen-ini märganudki, et Eesti Vabariiki on valitsetud ligemale kolm-kümmend aastat ilma kõige olulisemaid riigi tunnuseid en-nistamata (= uuesti seaduslikku olukorda seadma). Ent ometi peaksid kõik võimud (seadustandev, täidesaatev ja kohtu-võim) ning suurem osa põlisrahva liikmeid teadma, et aastal 1918 loodi Eesti rahvusriik. Septembris 1939 poleks tõenäoselt mitte ükski põlisrahva liige nõustunud Eesti maa-ala NL-le kinkima või lakata Eestit rahvusriigiks pidamast. Juunis 1940 Nõukogude Liit (NL) okupeeris räige rahvusvahel-ise kuriteona Eesti Vabariigi. Tänu Ühendkuningriigile, Ameerika Ühendriikidele ja veel mõnele teisele Lääneriigile sai Eesti edasi kesta
de jure staatuses kuni augustini 1991. Okupeerija nihutas Eesti ja Venemaa vahelise maismaapiiri Tartu rahulepingus määratud paigast lääne poole nii, et Eesti maa-ala vähenes viie protsendi võrra. Okupeerija tekitas vägi-valdselt uue NL haldusüksuse nimega Eesti Nõukogude Sot-sialistlik Vabariik (ENSV).
Valdava osa Kanada, Ameerika Ühendriikide ja Austraalia elanike emakeel ei ole riigikeeleks olev inglise keel. Nendesse riikidesse elama asunud erinevate emakeelega täiskasvanud ja lapsed on vajaliku riigikeele selgeks õppinud peamiselt omal käel nii tööd tehes kui koolis käies. Koolis on olnud esimesel aastal raskusi, kuid teisest klassist alates on õppimine sujuvalt hakanud kulgema. Paljud sisserändajaist õpilastest on keskha-riduse kooli lõpetamisel parimatena esirinnas olnud. Oma emakeele õpetamiseks lastele on sisserändajate kogukonnad loonud nädalalõppudel või õhtuti tegutsevad täienduskoolid. Enamasti on igas kogukonnas ka oma kodumaal õpetajana töötanud isikuid, kes on asunud täienduskoolides õpetaja ko-hustusi täitma vähese tasu eest. Kõigis riikides, kuhu septem-bris 1944 eestlased oma elu päästmiseks põgenesid, tekkisid väga aktiivsed eesti seltsid, lasteaiad, täienduskoolid, laulu-koorid, rahvatantsu rühmad, gaidid, skaudid ning Eesti va-baduse eest võidelnute liidud. Kohalik keel õpiti töötades ning eel-, põhi- ja keskkoolides õppides piisavalt selgeks aasta või paariga.
Täiesti mõistusevastaselt on kõik senini võimul olnud erakonnad ja valitsuse instantsid pidanud õigustatuks arvata, et kui meie ei nõua NL väga räigete kuritegude heastamist, siis Venemaa lubab järjekordselt mitte iialgi enam tahta Eesti rah-vast ja maad endale nõuda! Ilmselgelt peaksid kõik riigikogu valijad tajuma, et Venemaa Föderatsioon (VF) ei hakka ilma meie nõudmiseta meile tagasi andma maa-ala, mida nad mitme lepinguga antud lubaduste vastaselt ikka veel oma val-duses hoiavad. (Lepingute loetelu eelmises kirjas.) Tõenäoselt ei hakka meie maa-ala tagasi nõudma erakonnad, kes senini ja nüüdki veel ning võib-olla koos mõne esmakordselt riigikokku saava erakonnaga hakkavad ka pärast valimisi toimima, nagu Eesti ei peagi tagasi saama oma iseseisvust, mille NL meilt vägivaldselt võttis.
Kui meie ei vali võimule neid, kes selgelt tajuvad, et Eesti Va-bariiki hakkasid teised riigid tunnustama alles pärast Tartu ra-hulepingu allkirjastamist, siis loobume vabatahtlikult olla oma vanemate ja vaarvanemate vaeva ja verega loodud rahvus-riigi, põhiseaduses määratud, edasi arendajad. Ja mitte ainult! Tartu rahulepingut kui Eesti kõige olulisemat dokumenti, poleks mitte ükski okupatsioonieelne Eesti riigivõim hakanud muutma. Ülimalt reeturlik on jätta esitamata VF-le meie õigustatud nõue okupatsioon ja annekteerimine viivitamatult lõpetada. Oletus, et VF ei hakka seda rahvusvahelisel õigusel põhinevat nõuet kohe täitma, ei saa mitte kuidagi olla nõude esitamata jätmise põhjus. Meie saame edasi olla rahvusvahel-iselt tunnustatud rahvusriik, kui: 1. kuulutame maailma üld-susele, et meil on Atlandi harta alusel täielik õigus ennistada aastal 1918 loodud ja veebruaris 1920 piiridega määratud Ee-sti Vabariik; 2. esitame oma õiguse nõudmise VF-le, enne kui see hakkab mõjutama lääneriike uskuma, et eestlased on sa-jandite vältel soovinud venelastega koos elada; 3. täidame eelmises kirjas esitatud USA tunnustatud politoloogi Paul Goble’i soovituse hakata nüüd toimima
de facto ise-seisva riigina; 4. lakkame toimimast, nagu Eesti oleks kahe koos elanud erineva rahvuse poolt loodud riik; 5. lõpetame Eestit kaherahvuseliseks riigiks muutmise kavade koostamised ja nende rakendamised. Kas või millal ja millises ulatuses erin-evad inimesed soovivad oma rahvuslikku identiteeti muuta, pole mingil viisil võimalik tuvastada. Rahvusliku tunnetuse ko-hast toimimist ei luba Inimõiguste ülddeklaratsioon takistada.
Kõik senised Venemaa valitsejad on tahtnud eestlasi ja meie maa-ala oma alluvusse saada. Seda on nad ka väga pikkadeks perioodideks saanud teha. Ent kahel korral on eestlased saanud sellest ikkest pääseda. Teise maailmasõja järgselt on ilmselt Venemaal hakatud mõistma, et kiirustades ja vägivald-selt on praeguses maailmas raske Eestit oma impeeriumi hõi-vata. Nüüd ilmselt tahetakse seda teha, sobival ajahetkel, lausa demokraatlikult, ilma vägivallata. Kui meie „mõtlevad in-imesed“ ning „välispoliitika hea tava“ ülistajad ei julge või ei taha okupatsioonieelset riiki ennistada, siis võib VF järeldada, et nad suudavad meie riigikogu mõjutada seadustada vene keel teiseks riigikeeleks. Seaduslikult kakskeelses ning ÜRO rändepakti heakskiitnud Eestis jääb suure tõenäosusega eest-laste hääl vähekuuldavaks ning eestlased ja nende maa saab VF soovi kohaselt lõpuks ometi igavesti Venemaa osaks muu-tuda.
Nüüd on veel võimalik valida riigikogu, mille enamuse moo-dustavad Eesti põlisrahva liikmed, kelle tõekspidamiste ko-haselt tuleb ennistada Eesti iseseisvus ning hakata riiki põhiseaduses määratud kohustusena edasi arendama. Eestil ei ole mitte ainsatki rahvusvahelisel riigiõigusel põhinevat ko-hustust loobuda täies ulatuses ennistamast riik, mille NL vägi-valdselt okupeeris ja annekteeris. Eesti Vabariigis toona elanud teised rahvused polnud oma elu üle nurisenud ning toona olnud olukorda on nüüdki võimalik saavutada, kui Eesti hakkab toimima iseseisva rahvusriigina ning siia elama saade-tud venelastel ja nende järglastel lubatakse oma rahvuslikku keelt ja kultuuri viljeleda kogukondliku isetegevusena oma kodudes ja organisatsioonides – omal kulul, nii nagu seda on pidanud ja ikka peavad tegema kõikidesse teistesse riikidesse asunud sisserändajad, venelased kaasa arvatud. Igati aru-saadavalt ei saa eesti rahvus ja kultuur üle aegade püsima jääda, kui Eestis elavate venelaste ja teiste rahvustega jätka-takse avalikku suhtlemist vene ja/või inglise keeles nagu praegu – nii kõnes kui kirjas, nii paberil kui riiklikes raadio- ja televisioonivõrkudes ning ühiskonda teenindavates ametites.
