Värskeltilmunud CD, kus Tiit Peterson mängib kitarril Raimond Valgre muusikat. Seaded: Alexander Vinitsky, salvestus: Eesti Raadio.

Raimond Valgre on eesti levimuusikas ainulaadne ja legendaarne kuju. Romantiline, traagiline, omal ajal valitseva võimu poolt põlatud ja rahva poolt seda enam armastatud — sellisena musitseeris ta end oma lahutamatu akordioni saatel inimsüdameisse. Kui ma peaksin iseloomustama Valgre muusikat üheainsa adjektiivi najal, siis valiksin kõhklemata selleks adjektiiviks „intiimne“. Kui küsime, mislaadi publik tema laule kuulab, siis avastame, et see amplituud on tohutult lai. See hõlmab kõiki ühiskonnakihte ja vanusegruppe, on sillaks generatsioonide ja muusikazhanride vahel dzhässist klassikani. On raske leida inimest, kes armastab muusikat, kuid ei hooli Valgrest. Seejuures tundub paradoksina, et kuni viimase ajani ei teatud temast üldiselt kuigi palju. Kodumaal oli ta muusika koos helilooja isikuga ebasoosingus ja samal põhjusel ei ulatunud see väljaspoole kodumaa piire.

Meenub õhtupoolik, kus istusime kolmekesi minu elutoas ja sõelusime kultuuriküsimusi. Nõukogude võim ei olnud veel kokku varisenud, kuid raudkardinas olid juba palja silmaga nähtavad augud. Mu vestluskaaslasteks olid Olaf Kopvillem ja Eino Baskin. Kui olime jõudnud jutuga muusika juurde, küsis Kopvillem Baskinilt umbes nii, et mida sellest Valgrest ometi nii palju räägitakse, et kas ta peale „Saaremaa valsi“ veel midagi on kirjutanud. Pean häbiga tunnistama, et mina ei osanud ta nime isegi selle palaga siduda. Ja siis me mõlemad saime „vanalt rabilt“ loengu, mis mulle ikka ja alati meenub, kui Raimond Valgret kuulan. Kui ma kunagi kusagil veel peaksin kirjutama oma muusikalisest haridusest, siis lisan varasemale „end muusikaajaloo alal täiendanud prof. Baskini juures“.

Tiit Peterson on lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli klassikalise kitarri alal. Pärast lõpetamist on ta olnud peaasjalikult vabakutseline, andes kontserte ja ühtlasi õpetades samas õppeasutuses. Tema kontserttegevus on olnud väga intensiivne: igal suvel annab ta keskmiselt kolmkümmend kontserti kodumaal nii linnades kui maal. Väga palju on ta ka oma kitarri seltsis reisinud peaaegu kõigis Euroopa maades, Skandinaavias üksi on ta oma arvestust mööda esinenud vähemalt kolmesajal korral. Käesoleval suvel viibis ta esmakordselt Ameerika mandril, osaledes Baltimore‚’s ajaloo suurimal ülemaailmsel festivalil, mis kandis nimetust „First World Guitar Congress“. Sealt põikas ta korraks Torontosse, kust ruttas tagasi kodumaale, kus uus kontsertseeria ootamas.

Plaat, mille ta siia müügile jättis, on tal arvuliselt üheteistkümnes ja erinevalt eelmistest, kus ta mängib nii maailmaklassikat kui tänapäeva eesti muusikat, on see täielikult pühendatud Raimond Valgrele. Tiit Peterson on võrdselt kiindunud kitarri ja Valgresse. Kitarri kohta ütleb ta, et see instrument on kas kõige kergemini või kõige raskemini õpitav, olenevalt, kas seda tahetakse mängida halvasti või hästi. Plõnnijaid on kõik kohad täis, kuid tõelisi meistreid annab otsida. Mis puutub Valgresse, siis tema instrument oli akordion kui selle aja pill. Tegelikult sobib ta muusika kitarrile palju paremini ja seda just selle intiimse iseloomu pärast, mis võimaldab kõiki nüansse hulga paremini välja tuua. Plaadil on kaksteist pala Valgre paremikust. Kes meist nüüd ei tunneks helindeid nagu „Muinaslugu muusikas“, „Suudlus kuuvalgel“ või „Viljandi serenaad“. Sügav lihtsus ja harmooniline geniaalsus — nii on üks kodumaine kriitik Valgre kohta ülitabavalt lausunud. Need elemendid toob Tiit Petersoni kitarr suurepäraselt esile. Nimihelind tekitab hellnukra meeleolu, meenutades aega ja tingimusi, millistes helilooja pidi tegutsema ja lõpuks noorelt hääbuma. Nii paljud tahtnuksid tollal mõttes lausuda: veel viivuks jää!

Plaat on piiratud arvul saadaval Eesti Majas väikese tähega ja suure kvaliteediga poes „estore“. Julgen seda igale muusikasõbrale soovitada.

Märkmed: