23. nov. leidis Soome valitsus, et N. Liidu bluffimine on lõppenud ja peaminister Cajander teatas, et riik võib rahuaegsele korraldusele tagasi minna. Mannerheim ei olnud sellega nõus ja esitas tagasiastumisavalduse.
26. nov. tulistasid NKVD väeosad Karjala maakitsusel, Mainila küla lähedal, 850 meetri kaugusel piirist, viis granaadiheitja lasku oma poolele. Moskva süüdistas kohe, et Soome kahurvägi on neid tulistanud. Soome tegi ettepaneku ühiselt asja uurida. Venemaa sellega ei nõustunud ja nõudis Soome vägede tagasitõmbumist 25 km piiri taha. Soome tegi ettepaneku, et mõlemad pooled viivad oma väed piirilt ära. Moskva sellega ei leppinud ja ütles üles 1932. a sõlmitud mittekallaletungi-lepingu.
30. novembri 1939 hommikul ületasid Punaarmee väeosad Soome piiri ja alustasid laial rindel pealetungi. Üks N. Liidu lennuk heitis Helsingile hulga lendlehti, kutsudes üles Soome töölisi ja rahvast üles tõusma kapitalistide vastu ja heitma endalt rõhujate ahelad. Hilishommikul pommitas Helsingit N. Liidu pommilennukite üksus. Kell 12 päeval kuulutas President Kyösti Kallio välja sõjaseisukorra, Mannerheim võttis tagasi oma lahkumispalve ja pärastlõunal pommitasid N. Liidu lennukid jälle Helsingit. Viiburi linna pommitati kogu päev.
Soome ja N. Liidu jõudude vahekord:
| Soome | N. Liit | |
| Diviise | 14 | 24 |
| Mehi | 265.000 | 425.640 |
| Suurtükke ja miinipildujaid | 534 | 2876 |
| Tanke | 26 | 2289 |
| Lennukeid | 270 | 2446 |
1. dets.1939 astus Soome valitsus tagasi.
1. dets. teatas Moskva raadio Kuusise valitsuse loomisest. Formeeriti ka oma armee, kus veebruaris oli 27.648 meest. Sõjategevusest armee osa ei võtnud.
Enne sõjategevuse algust teatas Zhdanov Stalinile, et niipea kui N. Liit alustab pealetungi, tõstab Soome rahvas mässu, Helsingi vallutatakse kahe nädalaga ja 21. dets., Stalini sünnipäeval, peetakse võiduparaadi Helsingis. Meretskov, Nõuk väegrupi ülem oli sellega nõus. Punaarmee staabiülem Shapozhnikov oli erineval arvamusel ja nägi sõjakäigu võimalikuks kestvuseks ette mitu kuud. Stalin valis selle lihtsama, Zhdanovi variandi.
N. Liit alustas pealetungi 1000 km pikkusel rindel, samaaegselt rohkem kui tosinas punktis. Punaarmee vallutas Kalastaja ja Sredni poolsaare ja Petsamo ning sulges Soome ligipääsu Barentsi merele. Esimesel sõjapäeval okupeeris NSVL Lavansaare, Tütarsaared ja Suursaare, ilma vastupanu leidmata.
14. dets. kuulutas Rahvasteliit N. Liidu agressoriks ja tühistas ta liikmestaatuse.
Kuni jõuluni ei suutnud Punaarmee Soome Mannerheimi liinist läbi murda ja soomlased alustasid 23. dets. vastupealetungi, mis luhtus suurte kaotustega soomlastele (üle 750 mehe). Põhjus seisnes nii oskuste puudumises, tulejõu piiratuses kui side puudumises.
Stalin märkas, et Shapozhnikovi sõjaeelne analüüs peab paika, reorganiseeris Punaarmee väejuhatuse – ülemjuhatajaks sai 1. järgu armeekomandör Timoshenko ja tema staabiülemaks Zhukov.
Ettehaaravalt võib öelda, et Punaarmee pealetungi ajaks määrati 11. veebruar 1940, aga sinnamaani saavutasid vaprad soome sõdurid hulga tõrjevõite, mis pälvisid kogu maailma imetluse.
Eesti säilitas oma piiratud iseseisvuse 1939. aasta lõpuni, olime küll kaotanud osa oma maa-alast baaside näol, aga veel ei olnud sõjavanker meist üle veerenud, koos kõikide hädadega, mis sõda võidetule kaasa võib tuua.
Palju heidetakse Eesti 1939. a. riigijuhtidele ette nende käitumist N. Liidu surve all. Etteheitjad meenutavad sellele vaatlejale vana hiina propagandaõpetust – rääkida tuleb tõtt, kuid mitte kogu tõtt.
Eesti kaotas 1939/40. a. oma de facto iseseisvuse N. Liidu agressiooni läbi, seda tõsiasja ei saa „kokkuleppe“ süüks ajada.
Lõpetan selle vaatluse tsitaadiga marssal Mannerheimi kirjast Hitlerile 2. septembril 1944: „Ma tahan eriti rõhutada, et kui saatus ka ei soosiks edu Teie relvadele, elab Saksamaa siiski edasi. Samasugust kindlustust ei saa keegi anda Soomele. Kui see napilt neljamiljoniline rahvas sõjaliselt vallutataks, saab vaevalt olla mingit kahtlust, et see saab küüditatud või välja juuritud. Selle väljavaate ette ei saa mina oma rahvast panna.“
(Lõpp)