1930-ndates algas maailmas suur relvastamise võidujooks. Saksamaa pani jälle käiku sundväeteenistuse ja hakkas tagasi võtma I Maailmasõjas kaotatud alasid, Rheinimaa, Sudeedimaa jne. Itaalia laiendas end Albaanias ja Abessiinias. Jaapan alustas Hiina, Korea ja Manžuuria vallutamisega ja N. Liit sai oma huviorbiiti Mongoolia. Tekkis kolme riigi telg, Saksa, Jaapani ja Itaalia, kes kõik oma piire ülejäänud maailma arvel püüdsid laiendada. N. Liit laveeris nende vahel, kogu aeg oma sõjapotensiaali tõstes, aga poliitiliselt laveerides, kumba poolega end siduda. Nii jõuame saatusliku 1939. aastani, kus tükkhaaval laienemise piir oli saavutatud ja algas kogu maailmale laienenud II maailmasõda.
Igale vaatlejale oli ilmne, et Eestit ähvardas sõjatallermaaks jäämine. Et ohtu leevendada, tuli suurendada oma kaitsevõimet ja leida sõjalisi liitlasi. Eesti oli omale muretsenud kaks moodsat allveelaeva, aga nappis varustust nagu torpeedod ja miinid ning väljaõpe oli algstaadiumis. Täielik puudus oli moodsatest sõjalennukitest, tankitõrjerelvadest ja moodsatest sidevahenditest. Kõik arenenud sõjatööstusega maad olid hõivatud relvastuse võidujooksul ja moodsaid relvi oli raske saada. Eestil olid tellitud Spitfire hävituslennukid ja mootortorpeedo kiirpaat Inglismaalt ning tankitõrjekahurid Austriast. (Osa Austria kahureid saabus, aga väljaõppeni ei jõutud).
1939. märtsis Saksamaa okupeerib Tšehhoslovakkia, Leedu loovutab Saksamaale Klaipeda (Memeli), Hispaania kodusõda on täies hoos. Hiina-Jaapani sõjas algavad lahingud Nantšangi pärast. 28. märtsil lõppeb Hispaania kodusõda, kui kindral Franko vallutab Madridi. Poola lükkab tagasi Saksamaa nõude lubada Danzigi vabalinnal ühineda Saksamaaga. Inglise ja Prantsusmaa garanteerivad Poola iseseisvuse. Saksa nõudis monopoolset õigust kogu Rumeenia väljaveole.
1939. aprillis Itaalia väed tungivad Albaaniasse. Kuningas Zog põgeneb eksiili. Saksamaa tühistab ühepoolselt mittekallaletungi lepingu Poolaga ja mereväelepingu Suur Britanniaga. N. Liit teeb ettepaneku Inglis- ja Prantsusmaale kolme riigi sõjalise konventsiooni sõlmimiseks. Algasid keerulised läbirääkimised. Briti ja Prantsusmaa garantii Poolale oli nad pannud sundseisu, N. Liit oli aga esialgul väljaspool ohtu. Küsimuse võti seisis sõnas "garanteerima". Briti soovis garanteerida ainult Poolat ja Rumeeniat. N. Liit soovis garanteerida ka Soomet, Eestit ja Lätit. Selle stsenaariumi järgi oli garanteeritav sunnitud garanteerija väed omalt maalt läbi laskma, kui oht teda ähvardas. Ohu olemasolu määrab aga garanteerija, mitte garanteeritav. Ime siis küll. Eesti, Läti ja Soome soovisid jääda rangelt neutraalseks, et mitte N. Liidu vägesid Eestisse lasta, sest ilmselt "abistajad" oleksid jäänudki "abistama".
3. mail teeb Saksamaa ettepaneku Balti- ja Skandinaavia riikidele sõlmida mittekallaletungi lepingud. Moskvas asendatakse välisasjade rahvakomissar Litvinov (kes oli juut), Stalini läheda kaastöölise Molotoviga.
11. mail 1939 toimus Mongoolia ja Manžuuria piiril vahejuhtum, millest arenes välja tüli, mis tervet maailma ajaloo käiku otsustavalt mõjutas.
Mongoolia ja Manžuuria piiril oleval tühimaal, umbes 1000 km Baikali järvest kagu pool, voolab Halha jõgi, kohalikus keeles Halhin Gol. Jõe vasak kallas, Mongoolia poolne, on alguseks mõnekümne meetri kõrgusele liivakõrgendikule. Parem kallas, ida või Manžuuria poolne, on madal, liivane ja seal kus Halstoni harujõgi Halhasse voolab, kohati soine. Kliima on nii paha, suvel kuum, talvel külm, et seal keegi ei ela. Alles paarkümmend kilomeetrit Halhast ida poole, väikeste järvede ääres, asub Nomonhani külakene. Küla on nii väikene, et tavalistel kaartidel pole ta isegi märgitud. Sellel umbes 50 km pikal ja 20 km laial maalapil on üks omapära – igal kevadel, pärast vihmasadude lõppu, kasvab seal lopsakas rohi, mis on tagaotsitud hobuse ja karjakasvatajatele ligidalt ja kaugelt. Nii on juba aastasadu tulnud mongolid läänest ja manžuurid idast, igal kevadel, et oma loomi toita, sõpru kohata ja kaupa vahetada.
Nüüd tulid 1930-ndad aastad. 1936-7. aastal saatis Stalin Punaarmee üksused Välis Mongooliasse ja seadis võimule Choibalsani valitsuse. Choibalsan tappis armutult tuhandeid tsiviilisikuid ja hävitas Lamausu kiriku ja mungad, seades võimule kommunismimeelse valitsuse. Stalin vaatas jaapanlasi kõige suurema umbusuga ja eriti Jaapani Kwantungi armeed, kes oli vallutanud Manžuuria juba 1931. aastal. Manžuuria poolel patrullisid piiri ratsa piirivalve üksused niikui vanastigi, ainult nüüd olid üksuste ohvitserid jaapanlased. Mongoolia piirivalves koosnes aga kogu meeskond mongoollastest. Kuna kogu piirkond oli kaardistamata, siis küsisid jaapanlased manžuurlastelt, kust piir läheb, need vastasid, et meie käime kuni Halha jõeni ja jaapanlased märkisid selle omale piiriks. Venelased küsisid mongolitelt, kust piir läheb, nemad vastasid, et nemad käivad kuni Nomonhani külani ja venelased märkisid selle omale piiriks. Jaapan teatas, et kes Manžuuria piiri rikub, see rikub Jaapani piiri ja Molotov teatas, kes Mongooliat ähvardab, see ähvardab N. Liitu.
11. mail 1939 oli üks umbes 80 meheline Mongoolia piirivalve grupp Halha jõe lähistel, valis omale ööpaika ja hobustele söödapaika. Neile sattus peale Manžuuria piirivalvegrupp ja peletas nad tagasi üle Halha jõe. 14. mail kohtusid grupid samas kohas, aga seekord sunniti manžuurlased põgenema.
7. juunil 1939 sõlmiti mittekallaletungi lepingud Eesti – Saksa ja Läti – Saksa vahel. Eestis tekitas see suurt poleemikat, Tõnissoniga eesotsas, kuid juhiti tähelepanu sellele, et N. Liiduga oli selline leping juba 1932-st aastast olemas.
Halha jõe ääres oli Jaapani kontingent juuli kuuks kasvanud terveks 6. armeegrupiks. Venelased olid ehitanud 7 silda üle Halha ja kaitsesid sillapäid suurtükiväe, tankide ja automaatrelvadega hästi varustatud jalaväega. Juuli lõpul katsus Jaapani 6. armeegrupi ülem kindral Komatsubara ületada Halha jõge boontoonsillaga ja tungida kõrgendikule venelaste tagalas. See õnnestus, aga varustuse järelvedu polnud võimalik ja vene väed lõid jaapanlased pärast mõne-päevast võitlust tagasi idakaldale. Stalin määras N. Liidu üksuste juhatajaks Zhukovi. Temale anti kaugele ulatuvad õigused. Kuu ajalise ettevalmistusega määras Zhukov pealetungi alguseks 20. augusti. N. Liidu parimad eliitväeosad, tankiüksused ja lendurid koguti Mongooliasse, kaasa arvatud Hispaania kodusõja kogemustega lendurässad. Ettevalmistused hoiti jaapanlaste ees ranges saladuses.
2.augustil teatas vene teadeteagentuur Tass, et 3 riigi läbirääkimiste venimise peapõhjus on lääneriikide seisukoht nn. "kaudse agressiooni" määramisel. – See andis Hitlerile mõista, et ta võib lääneriigid "üle pakkuda".
4. augustil esitas N. Liidu kindralstaabi ülem Šapošnikov N. Liidu kaalutlused Inglise ja Prantsuse sõjalistele esindajatele Moskvas viie erineva variandi puhul:
1. Kui rünnatakse Britit ja Prantsusmaad;
2. kui rünnatakse Poolat;
3. kui rünnatakse Bulgaariat;
4. kui rünnatakse Türgit;
5. kui Soome, Eesti ja Läti kaudu rünnatakse Nõukogude Liitu.
Iga variandi puhul oli märgitud N. Liidu poolt rakendatavate diviiside ja sõjatehnika hulk, nõudmised lääneriikide ja Poola poolt rakendatavate jõudude kohta ning eeldatav operatsioonide käik. Eri variatsioonide puhul olid arvud erinevad. Näiteks – Saksa - Poola sõja puhul lubas N. Liit välja panna 120 jalaväediviisi, Poolalt taotleti 40 diviisi, Inglis ja Prantsusmaalt 80 diviisi. Lääneriikide väed alustaksid pealetungi Põhja Prantsusmaalt ja Belgiast. Kava puudutas ka Eestit ja Soomet – nõuti Lääne Eesti saarte ja Ahvenamaa andmist N. Liidu laevastiku käsutusse.
Nõuk. sõjaväelisele delegatsioonile olid antud instruktsioonid:
– esitada oma volitused ja küsida, kas inglastel ja prantslastel on volitused allkirja andmiseks sõjalisele konventsioonile;
– küsida kolme liitlasriigi kaitseplaan agressorite bloki vastu Euroopas.
Peale selle tuli arendada diskussiooni Nõuk. vägede läbilaskmise kohta Vilno koridori, Galiitsia ja Rumeenia territooriumitelt ja sellise plaani puudumisel öelda, et kaitse agressori vastu on mõttetu.
15. augustil tegi N. Liit ettepaneku, et Inglis- ja Prantsusmaa hangiksid Soomelt ja Baltimere riikidelt nõusoleku ühendatud kolme riigi laevastiku baasideks Ahvenamaalt, Hangöst, Lääne Eesti saartelt, Pärnust, Haapsalust, Ainarzist ja Liepajast.
Liitlased ei suutnud vastata küsimustele, kuidas saab N. Liit kedagi aidata, kui neil pole läbipääsu Poolast ja Rumeeniast. Liitlaste katse, 19. augustil, Poolat veenda ei viinud kuhugile.
18. augustil 1939 alanud läbirääkimisi juhatas Kaitse Rahvakomissar Vorošilov. Nõuk. volitused olid korras, inglastel polnud neid üldse, prantslased olid volitatud ainult läbirääkimisi pidama. Igasugu plaanid liitlastel puudusid täielikult.
N. Liit lubas välja panna 120 jalaväe ja 16 ratsadiviisi, 5000 raskesurtükki, 10 000 tanki ja kuni 5500 lennukit.
21. augustil algasid kolme riigi sõjaväelaste läbirääkimised kell 11. Kell 16.00 luges Vorošilov jahmunud inglastele ja prantslastele ette Stalini teadaande, et läbirääkimised on katkestatud määramata ajaks.
Tassi 2. augusti avaldus oli Berliinis tähelepanu ja arusaamist leidnud ja Hitler reageeris sellele soovides läbirääkimisi N. Liiduga. Stalin aga tundis Hitlerit ja tahtis talle oma tugevusega imponeerida ja seepärast venitas kokkusaamist, et näidata Jaapani vägede lüüasaamist.
Vene ettevalmistused olid imponeerivad. Halhin Golile kõige lähem raudteeliin oli 650 km eemal ja vähem kui kuu aja jooksul tuli kohale tuua varustust:
- suurtükiväe mürske 18 000 tonni,
- lennukipomme ja laskemoona 6 500 tonni,
- bensiini ja määrdeõlisid 15 000 tonni,
- toiduaineid 4 000 tonni,
- põletisaineid (solid fuel) 7 500 tonni,
- muud materjalid 4 000 tonni. Kokku 55 000 tonni sõjamaterjali.
20. augusti hommikul oli õhus üle 150 pommilennuki ja 100 hävituslennuki. Vene attakk üllatas ja hämmastas oma intensiivsusega.
Tegevus algas kell 5.45. Vene suurtükivägi tulistas Jaapani õhutõrje kahurite ja kuulipildujapesasid ja suitsumürske märkidele, mida lennukid pidid pommitama. Samal ajal üle 150 pommilennuki, üheksas ešelonis, hävituslennukite kaitstuna, pommitasid Jaapani eduliini, õhutõrje patareisid, suurtüki patareisid ja tagalas asuvaid reserve. See oli esimene koordineeritud pommi- ja hävituslennukite attakk N. Liidu lennuväe ajaloos. Kell 8.15 algas kontsentreeritud suurtükituli kõikidest kaliibritest, nii kiiresti kui keegi tulistada jäksas. Lennukid ründasid teist korda kell 8.30. Kodeeritud telefoni ja raadiosignaalid teatasid üldrünnaku algusest 15 minuti pärast. Kell 8.45 punased raketid signaliseerisid rünnaku algust, ajal kui pommilennukid pommitasid uuesti kaitseliine. Suurtükiväe turmtule varjus alustas tanki ja jalavägi rünnakut kell 9.00. Varjatuna hommikusest udust, olid üksused jõudnud lähteasenditesse täiesti märkamatult. Kaitsjad olid nii moraalselt kui füüsiliselt nördinud. Jaapani suurtükiväe sideliinid, vaatluspostid ja patarei asukohad olid purustatud. Öhutõrje patareid, kes tegevust alustasid, said otsekohe hävitatud. Tulekahjud põlesid igal pool. 75 kuni 90 minutit Japani suurtükivägi ei suutnud paukugi lasta.
Jaapani kaitsjad ainuüksi lõunapool Holsteini nägid 500 tanki ja 300 veoautot. Tavaliselt suurtükid lasevad kontsentreeritud valangutes, nüüd aga kestis pidev tuli kuni 10 tundi järjest, kasutades lõpmata hulgal mürske. Kolmanda päeva õhtuks, 22 augustil, oli Jaapani 6. armee purustatud. Üks iseloomustav juhtum oli Uzuru järve ääres olev suur Punase Risti telk-haigla, selgesti märgitud. Venelaste tankiüksus sõitis sellest niikaua risti-põigiti üle, kuni kõik oli maatasa. Kui keegi püüdis põgeneda, siis selle niitis maha kuulipildujatuli. Ainukesed kes pääsesid, olid need üksikud, kes tanke eemalt nähes olid jooksnud kaelast saadik järve ja suutsid end kõrkjates varjata.
23. augustil 1939 võttis Stalin Moskvas vastu Saksa saadik Ribbentropi ja sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt. Moskvale jäid vabad käed Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia suhtes.
27. augustil üritasid jaapanlased venelaste rõngast välja murda, kuid see ei õnnestunud. 31. augustiks olid Jaapani väed purustatud, rivist oli välja löödud haavatute ja surnutena 18 000 meest. Vene kaotused umbes sama palju. Jaapanlased olid šokeeritud oma suurest surnute arvust. Eriallikate andmed varieeruvad suurelt. Hilisematel andmetel – Jaapan: 8440 surnut ja 8766 haavatut. N. Liit: 57 000 mehest - 6831surnud, 1143 kadunud, 15 952 haavatud – kokku 23 926 rivist välja langenut. Jaapanlaste ettepanekul tehti Jaapani-Vene mittekallaletungi leping septembri kuu keskel.
Ettehaaravalt võib öelda, et see operatsioon aitas kallutada Jaapani valitsuse otsuseid nende merejõudude suunale ja Jaapan hakkas oma laienemispüüdeid suunama lõunasse, Filipiinide poole. 1941. aastal, kui Saksamaa alustas sõda N. Liidu vastu, katsus Hitler suruda Jaapanit sedasama tegema, jaapanlased olid aga kaotanud igasuguse tahtmise sõdida N. Liiduga.
1. septembril 1939 Saksa väed tungisid Poolasse. Eesti esineb deklaratsiooniga, milles kuulutab end alanud sõjas erapooletuks. 3. septembril Suurbritannia ja Prantsusmaa teatavad, et loevad end Saksamaaga sõjajalal olevaks. 5. sept. USA ja Holland kuulutavad end erapooletuks. 8. sept. Eesti valitsus pikendab veelkord kaitseseisukorda ühe aasta võrra.
17. septembril Punaarmee alustab sissetungi Poola ida-aladele, põhjendades oma teguviisi Poolas elavate ukrainlaste ja valgevenelaste õiguste kaitsmisega.
18. sept. põgeneb Tallinna miinisadamast sinna 15. sept. saabunud Poola allveelaev Orzel. See annab venelastele põhjust süüdistada Eestit N. Liiduga sõjas olevate riikide abistamises. 19. sept. teatab Molotov Eesti saadikule, et NSVL paneb vastutuse Orzeli põgenemise eest Eestile ning Punalipuline Balti laevastik hakkab seda laeva otsima kogu Soome lahe ulatuses. Sellega seati tegelikult sisse mereblokaad, millega kaasnes Nõukogude sõjalaevade tungimine Eesti territoriaalvetesse ja Eesti ranniku tulistamine.
22. septembril kutsutakse Eesti välisminister Moskvasse, alla kirjutama Eesti-N. Liidu kaubalepingut. 24. sept. Selter kohtub Molotoviga, kes süüdistab Eestit Orzeli juhtumis ja nõuab, et Eesti lubaks N. Liidul rajada Eesti territooriumile laevastikubaase ja lennuvälju. Eesti keeldumise korral ähvardatakse kasutada sõjalist jõudu.
Lisame siin lõigu major Ernst Tiivel’i mälestustest (Major, dipl. insener Ernst Tiivel’i mälestused, Pierrefonds, Que. Kanada, veebruar 1983. a.). Major Tiivel oli Eesti sõjaväe tehnilise ala juhataja ja Sõjaväe Varustusvalitsuse ülema tehniline abi
Tsitaat: 3. Mispärast alistusime 1939. a sügisel N. Vene ultimatiivsele baaside nõudmisele.
See oli komplitseeritud küsimus, mida ei saa vastata mõne rea või lausega. Allpool analüüsin kolme küsimust, mis mõjutasid meie alistumist N. Vene ultimatiivse baaside nõudmisele. Nendest küsimustest on kolmas osa “MEIE STRATEEGILISE TAGAMAA PUUDUMINE’ kõige olulisema tähtsusega.
Esiteks Nõukogude Vene ultimatiivse baaside nõudmise esitamisel, septembris 1939. a., oli meil üldmobilisatsioon läbiviimata. Baaside nõudmise esitamisel oli see juba hilja. Meie neli peamist mobilisatsiooni keskust: Tallinn, Rakvere, Tartu ja Viljandi oleksid kujunenud meiepoolsel üldmobilisatsiooni väljakuulutamisel N. Vene poolt suureks lennuväe pommitamise eesmärkideks.
1. septembril 1939. a., kui Saksamaa kuulutas sõja Poolale, kaalus Eesti sõjavägede juhatus tõsiselt Eesti sõjaväe üldmobilisatsiooni vajadust ja tegi kõik korraldused selle läbiviimiseks, kui Vabariigi presidendilt tuleks selline käsk (Vaata Richard Maasing EESTI RIIK ja RAHVAS II vihk, lhk 46).
Vabariigi president, Sõjavägede ülemjuhataja, Vabariigi valitsus ja Riigikogu esindajad kaalusid seda küsimust ja tulid otsusele:
1. Meie maa väiksus, asukoht ja demokraatiline riigikord ei võimalda meil mingit salajast mobilisatsiooni.
2. Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine võib kutsuda esile ettenägematuid ja raskeid sündmusi.
3. N. Vene võib seda kindlasti lugeda oma vastu sihituks ja see võiks anda temale põhjust meile kallaletungiks.
Meie naabrid Soome ja Läti teatasid, et nad ei teosta mobilisatsiooni, sest see võib ärevust suurendada.
Teiseks, meil puudusid permanentsed piirikindlustused (Vaata Alfred Luts HEITLUSTE KEERISES I, lhk. 62, 189 ja 190), olid ainult mõnikümmend raudbetoonpunkrit Narva ees, Keldrimäe rajoonis, Narva jõe ülemjooksul Piimanina ümbruses ja Narva jõe joonel Narva-Jõesuust kuni Narvani. Kokku umbes 50 raudbetoonpunkrit. Sügavuti puudusid kindlustused täielikult. Samuti puudusid piirikindlustused Petseri rindel.
See oli tingitud sellest, et kulutasime palju aega raudbetoonpunkrite ehituskatsete peale. Tahtsime ehitada häid ja vastupidavaid piirikindlustusi. Taheti, et need oleksid vastupidavad 6-tollilise suurtükimürsu tabamisele. Meie eriteadlased ei tahtnud rahul olla teiste riikide kogemustega raudbetoonpunkrite ehitamise osas.
Kõik need raudbetoonpunkrite ehituskatsed ja ka ehitused sündisid igaks aastaks ettenähtud piiratud korralise eelarve ulatuses. Uue sõja silmapiirile ilmumisel, 1939. a sügisel enne Saksa-Poola sõja algust, tekkis vajadus piirikindluste kiireks väljaehitamiseks ja Vabariigi Valitsus lubas selleks piiramata krediite.
Nüüd oli raha, kuid puudusid spetsiaaltööjõud ja tööjuhatajad. Puudusid ehitustööks vajalikud spetsiaalmasinad ja oli raske nii suurel hulgal ja nii kiiresti saada võrestikurauda. Meil oli rauda ostetud vaid 1939. a. korralises eelarves ettenähtud summa ulatuses ja kiiresti polnud seda rauda kusagilt saada.
Tahaksin siinkohal veel mainida, et meie piirikindlustuste kava ja raudbetoonpunkrite asetus Narva rajoonis reedeti kapten Trankmani poolt N. Venele. Kapten N. Trankman oli I diviisi pioneerkompanii ülem Narvas ja sellega ühtlasi Narva rinde piirikindlustuste tööde juhataja. Peale tehniliste andmete andis kapten N. Trankman N. Venele üle ka iga raudbetoonpunkri täpse asetusplaani maastikul, selle koordinaadid ja tulesektorid. Need andmed võimaldasid vaenlasel avada betoonpunkreile suurtükituld ka siis, kui luure ja vaatlus polnud võimelised nende asukohta kindlaks määrama hea moondamise tõttu. Kapten N. Trankmani reetmisega olid piirikindlustused Narva rindel kaotanud suure osa oma kaitseväärtusest.
Kolmandaks – Ja mis minu arvates on kõige olulisema tähtsusega oli see, et meil puudus vastuhakkamiseks strateegiline tagamaa või selgemini öeldud, 1939. a. septembris N. Vene ultimatiivse baaside nõudmise ajal, meil puudus toetus ühelt suurvõimult. 23. augustil 1939. a. sõlmis N. Vene ootamatult Molotov-Ribbentrop pakti, millega Balti riigid olid nihutatud N. Vene huvipiirkonda.
5. juulil 1938. a. oli huvitav mõttevahetus kindralleitnant N. Reek’il Saksa Tallinna saadiku Frohwein’i ja Saksa sõjaväe esindaja Rössing’iga (Vaata Esmo Ridala PEAJOONI EESTI VäLISPOLIITIKAST 1934. – 1940., lhk. 50). Kindral Reek oli Eesti Sõjavägede staabiülem.
Kindral Reek ütles, et kui N. Vene tungib Eestile kallale, astub Eesti igal juhul vastu ja loodab kaitsta end nii kaua kuni saab abi Saksamaalt. Reek rõhutas, et see abi peaks olema aineline – mitte inimesi vaid masinaid. Ta lisas, et Eesti loodab seda abi mereteel.
Sel ajal, meie arvates, meie trateegiliseks tagamaaks oli Saksamaa. Viimasega arenesid Eesti suhted eriti pärast Hitleri võimuletulekut soodsalt.
On väidetud, et lähedasem kontakt Inglismaaga oleks võinud Eestit päästa. See on vaevalt usutav. Inglismaa ise oli sõjaks ettevalmistamata ja ta pääsis ise anult üle noatera hävingust. Ta reetis Tsehhoslovakkia ja ta ei lubanud ega andnud ka Poolale mingisugust abi N. Vene vastu. Tema väed aeti kõikjalt Euroopa mandrilt Teise maailmasõja algjärgus minema. Kuidas ta oleks suutnud päästa Eestit? (Vaata Esmo Ridala PEAJOONI EESTI VäLISPOLIITIKAST 1934 – 1940.)
Toon järgnevalt esile ühe olulise tähtsusega kokkusaamise, mis oli meie kolonel Maasingul Saksa sõjavägede ülemjuhataja staabi esindajatega Ida-Preisimaal, Königsbergis 25. septembril 1939. a. (Vaata R. Maasing EESTI RIIK ja RAHVAS II MAAILMASõJAS, II vihk, lhk. 45 – 49).
24. septembril 1939. a. hommikul tegi kindral J. Laidoner kolonel R. Maasingule korralduse minna viibimata Berliini ja teha kõik mis võimalik, et teda saaks vastuvõetud Saksa sõjavägede ülemjuhataja staabis ja tooks vastused järgmistele, kolmele, meile olulistele küsimustele:
1. Kas võime loota Saksamaa abile, kui oleme sunnitud relvadega kaitsma oma vabadust N. Vene vastu?
2. Kas Saksamaa, kes nüüd kontrollib meie ühendusteid läände, lubab meile sõjavarustuse saamist läänest?
3. Kas Saksamaa jääb ükskõikseks, kui N. Vene tungib Eestisse?
Kolonel Maasing võttis kohe kontakti kohaliku Saksa sõjaväe esindajaga ja sai temalt mõned tunnid hiljem vastuse, et sõja tõttu ei saa Saksa sõjavägede ülemjuhataja staap kolonel R. Maasingut vastu võtta Berliinis, vaid nad teevad ettepaneku kokkusaamiseks 25. septembril 1939. a. Königsbergis.
25. septembril võtsid kolonel R. Maasingut Königsbergis vastu üks kindralstaabi kindral ja üks kolonel Saksa sõjavägede ülemjuhataja staabist. Kolonel R. Maasing andis neile lühikese ülevaate N. Vene vägede koondamisest meie piirile ja nende kallaletungi kavatsustest meile. Saksa esindajad ütlesid, et neile on see teada ja nad on veendunud, et N. Vene soovib provotseerida sõda Balti naabritega. Järgnevalt kolonel R. Maasing esitas Saksa sõjaväe esindajatele eelpool mainitud kolm küsimust. Vastused olid järgmised:
ESIMENE KÜSIMUS;
Meie välisminister Ribbentrop on sõlminud N. Venega lepingu, mis ei luba Saksamaal abistada teid. Võibolla peame isegi sõja puhkemise korral Eesti ja N Vene vahel Eestile vaenuliku hoiaku võtma.
TEINE KÜSIMUS;
Sellele küsimusele Saksa sõjavägede esindajad ei andnud kohe vastust, vaid võtsid ühenduse Berliiniga. Sealt tuli vastus, et Saksamaa ei luba meile sõjavarustuse saamist teedel, mis on tema kontrolli all ja et sõja tõttu on see praktiliselt võimatu.
KOLMAS KÜSIMUS;
Oleme sõjas läänega. Praeguses olukorras meie ei või sattuda konflikti N. Venega. See tooks meile sõja kahel rindel. Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja selletõttu. Meil on N. Venega sõprusleping ja meie peame seda täitma.
Kõike seda ütles Saksa kindralstaabi kindral suure kibestumisega ja läbipaistva antipaatiaga oma välisministri ja Saksa-N. Vene uue vendluse suhtes.
26. septembri 1939. a. hommikul esitas kolonel R. Maasing Königsbergi kokkusaamisse tulemused kindral J. Laidonerile, kes need viibimata edasi andis Vabariigi presidendile. Sama päeva keskpäeval Vabariigi president K. Päts ja Sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner olid teadlikud, et:
1. Sõja tekkimisel N. Venega on Eesti täiesti üksi.
2. Poola hävimisega olime isoleeritud maa poolt muust maailmast.
3. N. Vene sõjalised jõud Narva ja Irboska suunas olid kohutavas ülekaalus. Septembrikuu teisel poolel oli Eesti sõjavägede staabil selge ülevaade N. Vene vägedest ja relvadest, mis oli toodud Eesti piiridele, ja see oli 160 000 meest, 700 suurtükki ja 600 tanki.
4. Sõja tõttu Saksamaa ja lääneriikide vahel oli Läänemeri Saksamaa ja N. Vene valduses ja igasuguse sõjavarustuse saamine mereteid mööda võimatu.
5. õhuruum oli N. Vene valduses. Meie piiritagustel lennuväljadel oli N. Venel septembrikuu teisel poolel umbes 600 lenukit. Meie Sõjavägede ülemjuhatajal oli samal ajal käsutada umbes 60 õppelennukit ja vananenud lahinglennukit. Õhukaitsesuurtükid meil puudusid.
6. Soome ja Skandinaavia hoidsid kõrvale. Läti oli nii ettevaatlik, et ei lubanud isegi oma ülemjuhatajal tulla Valka nõupidamisele kindral J. Laidoneriga, kes seda palus.
7. Rahvussotsialistlik Saksamaa oli muudetud Hitleri ja Ribbentropi poolt kommunistliku N. Vene liitlaseks.
8. Meil puudus strateegiline tagamaa, kuhu taganeda ülekaalus oleva N. Vene surve all.
Selles olukorras oli sõda mõttetu. 26. septembril 1939. a. Vabariigi President, Sõjavägede Ülemjuhataja, Vabariigi Valitsus ja Riigikogu valisid ühiselt rahu tee ja loobusid sõjast, lootes et N. Vene ei lähe hiljem oma nõudmistega kaugemale.
Tsitaadi lõpp.
25. septembril algasid Nõukogude luurelennud Eesti kohal, ülesandega õhufoto ja vaatluse teel kindlaks määrata, kas Eesti mobiliseerib. Eestil oli sel ajal olemas rivis 8 vanamoodsat relvastatud lennukit, mille lennukiirus oli 265 – 275 km/tunnis.Vene lennukite kiirus 350 – 400 km/tunnis ja tugevam relvastus.
N. Liidul oli Eesti piiril Erilaskurkorpus ja 8.armee kokku 136 245 meest, 1535 suurtükki, 1318 tanki, 156 soomusautot ja 7769 autot. Sõjategevuseks valmisoleku ajaks oli 29. september.
Vägedele oli tehtud ülesandeks anda võimas ja otsustav löök Eesti vägede pihta, milleks:
a) Kingissepa grupp peab tungima kiiresti Rakvere, Tapa ja Tallinna peale,
b) 8. armee peab purustama vastase väed ja tungima Tartu peale ning edasi koos Kingissepa grupiga Tallinna ja Pärnu peale, eraldades oma tiiva kaitseks Valga suunale ühe tankibrigaadi ning 25. ratsadiviisi. Läti vägede Eestile appi tuleku puhul Riia-Valga suunas, peab 7. armee (170 000 meest) katma Leningradi sõjaväe ringkonna operatsiooni Läti piirilt. Balti laevastiku ülesandeks jäi Eesti laevastiku hävitamine.
Eesti sõjavägi sooritas kõik mobilisatsioonieelsed ettevalmistused kuid 27. sept. otsustas Eesti valitsus kokkuleppe kasuks ning Eesti delegatsioon lendas Moskvasse.
28. sept. allkirjastati Eesti – N. Liidu vastastikkuse abistamise leping tähtajaga 10 aastat. Leping lubas 25 000 mehe sissetoomist Eestisse.
29. sept. N. Liit ja Saksamaa (Molotov – Ribbentrop) allkirjastasid sõpruslepingu, mis oli põhialuseks pidevaks rahuks Euroopas. Nüüd, kus Poola küsimus oli lahendatud, pakuvad Saksamaa ja N. Liit rahu Inglis- ja Prantsusmaale. Kui Inglis- ja Prantsusmaa rahupakkumist vastu ei võta, on nad täielikult vastutavad sõja jätkumise eest.
5. oktoobril 1939 kutsus Kreml Soome valitsuse esindajad Moskvasse. Helsingis mõisteti, et kordub Balti riikide stsenaarium ja saatis osa regulaarväeosi Karjala Kannasele.
6. okt. lõppeb Poola sõjakäik kapitalutsiooniga (Kock ja Lublin).
10. okt. algasid Soomes reservistide õppekogumised, mis tegelikult tähendas mobilisatsiooni algust.
(7. ja 11.okt. kutsuti lippude alla umbes 337 000 meest. Kui N. Vene esitas novembris oma nõudmised, oli Soome juba poolteist kuud olnud valmis üllatusrünnakut vastu võtma).
12. oktoobril kohtus Soome esindaja Paasikivi Moskvas Stalini ja Molotoviga, kes nõudsid Soomelt Hangö poolsaart, mitut Soome lahe saart, suurt osa Karjala maakitsusest ning Kalastaja poolsaart Petsamo rajoonis. Paasikivi lükkas nõudmised tagasi.
18. oktoobril algas Punaarmee üksuste toomine Eestisse. Saabusid 65. Erilaskurkorpuse ja õhujõudude erigrupi väeosad, kokku 21 347 mehe, 283 tanki, 54 soomusauto ja 255 lennukiga. Lahkuvad esimesed ümberasujad.
Vaatame veelkord üle N. Liidu – Poola sõjakäigu.
17. septembril kutsus Välisasjade Rahvakomissari asetäitja Potjomkin enda juurde Poola saadiku ja andis talle noodi, mis õigustas Punaarmee pealetungi – Poola riik ja valitsus on lakanud olemast. Punaarmee peab kaitsma ohtu sattunud vennasrahvast. Poola saadik keeldus nooti vastu võtmast, teatades, et seaduslik Poola valitsus asub Varssavis ja sõjavägi võitleb. Poola valitsus lahkus maalt 18. sept.. ja Varssav kapituleerus 28. septembril. N. Liidul oli Poola piiril, Ukraina rindel, ligi miljon meest, üle 7000 tanki ja ligi 3300 lennukiga. Poolal oli vastu panna ~ 12 000 meest. Poola armee ülemjuhataja Rydz – Smigly andis käsu Punaarmeele mitte vastupanu osutada – käsk ei jõudnud igale poole kohale. Anti korraldus taanduda Rumeeniasse või Ungarisse. Ägedamaid võitlusi Poola ja Punaarmee vahel toimusid rinde põhjaosas, Lublini lähedal. Grodno linn suutis vastu panna kaks päeva. Pärast vallutamist lasti maha 300 linna kaitsnud inimest.
Punaarmee "vabastusretk" kestis 12 päeva. Selle ajaga liiguti edasi 250 – 350 kilomeetrit ning võeti kontrolli alla 190 000 km², kus elas 12 miljoni inimest. (Eesti pindala 45 228 km²) 1939. aasta oktoobri algul oli N. Liidul Poola vastu 2 421 300 meest, 5467 suurtükki, 6096 tanki ja 3727 lennukit.
N. Liidu – Poola sõjas sai surma Poola poolel 3500 inimest, haavata ja teadmata kadunud 20 000 inimest. Vene poolel 1475 surnut või kadunut.
Poola – Saksa sõjas sai surma Poola poolel 66 300 inimest ja haavatuid 133 700. Saksa kaotas 10 600 ja 3400 kadunut, haavatuid 30 300. 36 päeva kestnud sõjas kaotas Saksa 560 lahinglennukit, 300 tanki ja 500 autot.
N. Liidu kätte langes vangi 240 – 250 000 sõjaväelast, neist 10 000 ohvitseri, aga politsei ja teiste vastuhakanutega kokku langes vangi 454 700 inimest. Novembri algul koondati ohvitserid, politseinikud ja teised ametimehed Katõni, Harkovi, Kiievi ja Minski laagritesse ja lasti maha – 22 000 inimest. Vallutatud aladel pani N. Liit toime ulatusliku poolakate küüditamise, kaevandustesse ja sunnitöölaagritesse saatmise.
Eestisse pääses üle Läti piiri tagasi tuhatkond Poolas elanud eestlast. Nende käest saadi kuulda olukorrast Poolas, kaasa arvatud vahel kuni kilomeetri pikkused leivasabad.
21. okt. algas Soome – N. Liidu vahel uus läbirääkimiste voor, mis lõppes samuti tulemusteta oktoobri lõpul. Viimane läbirääkimiste voor oli 9. novembril 1939.
23. nov. leidis Soome valitsus, et N. Liidu bluffimine on lõppenud ja peaminister Cajander teatas, et riik võib rahuaegsele korraldusele tagasi minna. Mannerheim ei olnud sellega nõus ja esitas tagasiastumise avalduse.
26. nov. tulistasid NKVD väeosad Karjala maakitsusel, Mainila küla lähedal, ~850 meetrit piirist, viis granaadiheitja lasku oma poolele. Moskva süüdistas kohe, et Soome kahurvägi on neid tulistanud. Soome tegi ettepaneku ühiselt asja uurida. Vene sellega ei nõustunud ja nõudis Soome vägede tagasi tõmbumist 25 km piiri taha. Soome tegi ettepaneku, et mõlemad pooled viivad oma väed piirilt ära. Vene sellega ei leppinud ja ütles üles 1932. aastal sõlmitud mittekallaletungi lepingu.
30. novembri 1939 hommikul ületasid Punaarmee väeosad Soome piiri ja alustasid laial rindel pealetungi. Üks N. Liidu lennuk heitis Helsingile hulga lendlehti, kutsudes üles Soome töölisi ja rahvast üles tõusma kapitalistide vastu ja heitma endalt rõhujate ahelad. Hilishommikul pommitas Helsingit N. Liidu pommilennukite üksus. Kell 12 päeval kuulutas President Kyösti Kallio välja sõjaseisukorra, Mannerheim võttis tagasi oma lahkumispalve ja pärastlõunal pommitasid N. Liidu lennukid jälle Helsingit. Viiburi linna pommitati kogu päev.
Soome ja N. Liidu jõudude vahekord:
| Soome | N. Liit | |
| Diviise | 14 | 24 |
| Mehi | 265 000 | 425 640 |
| Suurtükke ja miinipildujaid | 534 | 2876 |
| Tanke | 26 | 2289 |
| Lennukeid | 270 | 2446 |
1. detsembril1939 astus tagasi Soome valitsus. Uus peaminister Risto Ryti, välisminister Väinö Tanner, portfellita minister Paasikivi ja Armee Ülemjuhataja Mannerheim.
1. dets. teatas Moskva raadio Kuusise valitsuse loomisest. Formeeriti ka oma armee, kus veebruaris oli 27 648 meest. Sõjategevusest armee osa ei võtnud.
Enne sõjategevuse algust teatas Ždanov Stalinile, et niipea kui N. Liit alustab pealetungi, tõstab Soome rahvas mässu, Helsingi vallutatakse kahe nädalaga ja 21. dets., Stalini sünnipäeval, peetakse võiduparaadi Helsingis. Meretskov, Nõuk väegrupi ülem oli sellega nõus. Punaarmee staabiülem Šapošnikov oli erineval arvamisel ja nägi sõjakäigu kestvuseks ette mitu kuud. Stalin valis selle lihtsama, Ždanovi variandi.
N. Liit alustas pealetungi 1000 km pikal rindel, samaaegselt rohkem kui tosinas punktis. Punaarmee vallutas Kalastaja ja Sredni poolsaare ja Petsamo ning sulges Soome ligipääsu Barentsi merele. Esimesel sõjapäeval okupeeris NSVL Lavansaare, Tütarsaared ja Suursaare, ilma vastupanu leidmata.
14. dets. Rahvasteliit kuulutas N. Liidu agressoriks ja tühistas ta liikmestaatuse.
Kuni jõuluni Punaarmee ei suutnud Soome Mannerheimi liinist läbi murda ja soomlased alustasid 23. dets. vastupealetungiga, mis luhtus suurte kaotustega soomlastele (üle 750 mehe). Põhjus seisnes nii oskuste puudumises, tulejõu piiratuses kui side puudumises.
Stalin märkas, et Šapošnikovi sõjaeelne analüüs peab paika, reorganiseeris Punaarmee väejuhatuse – ülemjuhatajaks sai 1. järgu armeekomandör Timošenko ja tema staabiülemaks Zhukov.
Ettehaaravalt võib öelda, et Punaarmee pealetungi ajaks määrati 11. veebruar 1940, aga sinnamaani saavutasid vaprad soome sõdurid hulga tõrjevõite, mis teenisid neile kogu maailma imetluse.
Eesti säilitas oma piiratud iseseisvuse 1939. aasta lõpuni, olime küll kaotanud osa oma maaalast baaside näol, aga veel ei olnud sõjavanker meist üle veerenud, koos kõikide hädadega, mis sõda võidetule kaasa võib tuua.
Palju heidetakse Eesti 1939. a. riigijuhtidele ette nende käitumist N. Liidu surve all. Etteheitjad meenutavad sellele vaatlejale vana hiina propagandaõpetust – rääkida tuleb tõtt, kuid mitte kogu tõtt. Eesti kaotas 1939/40. a. oma de facto iseseisvuse N. Liidu agressiooni läbi, seda tõsiasja ei saa "kokkuleppe" süüks ajada. Lõpetan selle vaatluse tsitaadiga marssal Mannerheimi kirjast Hitlerile 2. septembril 1944. aastal:
"Ma tahan eriti rõhutada, et kui saatus ka ei soosiks edu Teie relvadele, Saksamaa saab siiski edasi elama. Samasugust kindlustust ei saa keegi anda Soomele. Kui see napilt nelja miljoniline rahvas saaks sõjaliselt vallutatud, saab vaevalt olla mingit kahtlust, et see saab küüditatud või välja juuritud. Selle väljavaate ette ei saa mina oma rahvast panna".