Eurovisionist on palju räägitud ja kirjutatud, nii head, kui halba. Teema oleks nagu ammendatud, kuid siiski...
Valdav enamus peab Eurovisioni lauluvõistlust Euroopa tähtsamaks poplaulu võistluseks. Heliloojad-artistid oma maa, oma tööde ja tegemiste reklaamimiseks. Mõned lihtsalt palaganiks.
Kuid võta, või jäta, seda "palagani" vaatab maailmas kümneid-, kui mitte sadu miljoneid televaatajaid. Eurovisionist on saanud tuule tiibadesse vägagi edukad artistid, nagu Cliff Richard, ABBA...
See, et Eesti on viimasel ajal üks edukamaid Eurovisionil, pole mingi üllatus, pigem seaduspärasus.Eestimaa on alati olnud villjastavaks pinnaseks andekatele heliloojatele, lauljatele, muusikutele. Eestlasi on ikka laulurahvaks peetud, eelkõige silmas pidades koorilaulu kõrget taset. Tallinnas-Tartus toimunud üldrahvalikud laulupeod olid ja on,esinejate ning vaatajate arvu poolest, maailmas täiesti unikaalsed. Seniajani on imekspandav, kuidas sellised laulupeod, "sovjeti" ajal, üldse võimalikud olid. Jah, ega kogu rahvast polnud võimalik hävitada,ega Siberisse saata.
Üksiküritajatega oli asi lihtsam. Inimene lihtsalt "kaotati" ära. Polnud inimest, polnud probleemi.
Hing tõrgub uskumast, et eesti levimuusika (V.Ojakääru sõnastus) suurkuju Raimond Valgre, end lihtsalt surnuks jõi. Pigem puudus puurist väljapääs ja see, kes on sündinud lendama, see roomata ei oska. Ja Valgre polnud kahjuks ainuke...
Arvata võib, et esimene, kes tegi n.ö. "suurel areenil" otsa lahti, polnud keegi muu, kui Georg Ots (1920-1975). Suurepärane bariton, kelle põhiampluaa oli ooper, operett ja kammermuusika, ei põlanud ära ka estraadilaulu, mis tõigi talle suure populaarsuse, nii kodu, kui välismaal. Usun, et Otsa saavutatut, on isegi tänapäeval raske korrata. Näiteks
Valgre kirjutatud ja Georg Otsa lauldud "Saaremaa valssi", peavad paljud soomlased seniajani oma, soome lauluks ja Otsa oma lauljaks. See on suureks tunnustuseks igale tegijale.
Ajast-aega on eesti lauljad teinud ilma nii üleliidulistel, kui rahvusvahelistel konkursitel. 1958 aastal osalesid Heli Lääts ja Kalmer Tennosaar üleliidulisel estraadiartistide konkursil, kus mõlemad krooniti laureaadiks. 1966 ja 1977 aastal sai samaga hakkama Vello Orumets, kes tõestas oma kuulumist lauljate paremikku "ühel kuuendikul" planeedist.
1968 aastal, ühel esimesel, kui mitte kõige esimesel rahvusvahelisel lauluvõistusel NLiidus, Sotshis, võitis grand prix' Voldemar Kuslap, Raimond Valgre lauluga"Sinilind". Jälle Valgre! Tundus uskumatuna, et eesti mees, Venemaal, lauldes eesti keeles, eesti laulu, võib võita grand prix'! Mõned aastad hiljem, tuli plaadifirma "Balkanton" eripreemia, rahvusvahelisel lauluvõistlusel "Kuldne Orfeus".
Võiks veel ära märkida Jaak Joala vôite 1972 aastal Rostockis, 1975 aastal Vilniuses, ning 1975 ja 1979 aastal Sopotis.Anne Veski triumfi 1984 aastal Sopotis.
Ei saa mööda minna ka Eesti Riiklikust Filharmooniast kelle muusikute grupid Laine, Radar, Apelsin, Nemo,Fix, Music Seif, Magnetic Band, Vitamiin, kes kõikvõimalikel festivalidelt alati kilbiga saabusid. Arne Oidist, Uno Naisoost,Valter Ojakäärust, Kustas Kikerpuust ja paljudest teistest eesti kergemuusika klassikutest, kelle laule lauldi ja lauldakse tänapäevani.
Seda kuiva statistikat võiks jätkata lõpmatuseni, kuid selle taga on konkreetsete eesti inimeste tööd, tegemised ,saatused.
Kui palju oli neid, andekaid inimesi, kes ei pääsenud kunagi lavalaudadele. Kui palju neid, kes said pidevalt esinemiskeelde. Kui palju neid, kes pidid kodumaalt põgenema. Kui palju neid, kes pandi lihtsalt vangi. See oli sotsialistlik reaalsus. Kõikvõimalik looming, käis läbi "kõrgeauliste komisjonide", kes mõnikord asja arutamata "veto" peale pani. Selline "ajuloputus" ei toimunud ainult muusikas,vaid kõigis eluvaldkondades, kus oli vaja iseseisvalt mõtelda, kus oli tegemist loominguga.
Individuaalne mõtlemine oli NLiidus ühiskonnaohtik. Partei mõtles- rahvas pidi täitma! Kuid õnneks jäi ka parteil mõni asi kahe silma vahele, ning andekad pääsesid tasahilju liikvele. Tulemused ei lasknud end kaua oodata!
Eesti artiste hakati,suurimas töölis-talupoegade riigis, müüma välismaiste pähe. Ja üsnagi edukalt. Eestlaste kontserdid Vanemaal, toimusid alati täissaalidele.Ja saalid olid enamjaolt suured spordihallid, mis mahutasid oma 6000 pealtvaatajat. Mos-, Ros- ja Sojuskontsert (NLiidu kontsertorganisatsioonid) teenisid hiigelsummasid eesti artistide pealt, makstes esinejatele naeruväärset tasu. Kuna loomingulisele inimesele pole raha alati esmase tähtsusega, oli tabatud kolm kärbest ühe hoobiga. Rahvas sai tsirkust, artistid esineda, riik raha. Hundid söönud, lambad terved! Eks mõnigi kopikas pudenes sealt ka Eestisse.Muusikud, lauljad, heliloojad, said aga suure Venemaa avarustes tubli lavakogemuse. Tihtipeale anti kaks, kolm, koguni neli kontserti päevas ja see eeldas tugevat füüsilist-, kui vaimujõudu.
Nüüd, vabanenuna impeeriumi embusest, on see kogemus tulnud ainult kasuks. Paljud muusikud, kes selle kadalipu läbisid, saavad nüüd luua piiranguteta OMA muusikat, seda kus iganes esitada ja võita! Ka Eurovisionil. Tunda end tõeliselt võrdsena, võrdsete seas! Ja see innustab! Oleks vaid kuulajaid.
Veelkord Eurovisionist (ehk Miks need eestlased ikka on nii edukad)
Kultuur
TRENDING
