Hannes Nagel
Tallinna Ülikooli riigiteaduste magistrant

Araabia kevad, mis mõned kuud tagasi tundus veel nii kauge ja hoomamatuna, on jõudnud Euroopasse. Peagi algav kevad saab olema erakordne ja ajalooline mitmel põhjusel, sest seda jäädakse mäletama kui uut 1962. aasta väärilist Kuuba raketikriisi. Ühtlasi saab see olema uue külma sõja esimene suurem lokaalne sõda, mis juhatab sisse uued suhted ja jõujooned ida ja lääne vahel, kuhu kuulume ka meie. Konflikt jätkab eskaleerumist, sest osapooled näivad olema juba sundseisus. Järele andmine tähendaks selget kaotust nii Moskvale, Washingtonile kui Brüsselile. Miks on sündmused nõnda arenenud?

Euro-Süüria lõks

Idapartnerluslepe Ukrainaga on asendumas stabiilsel kursil oleva transformatsiooniga euro-Süüriaks, kus asjaolud on sama segased, konfliktid etnilised ja tulevik äärmiselt ebaselge ning pigem sünge kui rahumeelse lahenduse järele õhkav. Me ei tea endiselt kõiki Euromaidani motiive ja tegelasi, ent üksjagu süüd on selles konfliktis ka ukrainlastel endil, kes teadlikult või tahtmatult oma temperamendiga ei suutnud alates 1991. aastast ajada sellist rahvastiku- ja regionaalpoliitikat, mis oleks venemeelse ning kohati rahutu Krimmi präänikute toel Ukraina rüppe integreerinud. See on ühiskonda loonud viitsütikuga pommi, sest Ukraina NSV aeg pole veel ümber saanud. Nõustun Poola peaministri öelduga, et maailm seisab konflikti äärel, ent mitte sellise, mille lahti mõtestamine eeldaks näiteks ettekujutust Vanga ennustustest. Kuigi Euroopa sõnul peavad ukrainlased teadma, et neil on tõelisi sõpru ei avaldu viimane ometi geopoliitilisel areenil, sest miks muidu lastakse venelastel nõnda vabameelselt suveräänse riigi territooriumil peremehetsedes inimõigusi rikkuda, mida peetakse Euroopa Liidu südametunnistuseks?

On võimatu, et seda konflikti ei valmistatud aastaid ette! Täpselt samamoodi on võimatu, et vaid loetud päevadega eksis Ukraina territooriumile üle 15.000 hambuni relvastatud Vene dessantväelase! See ei juhtu lihtsalt niisama - selleks on vaja aega, ressursse, julgust ja tugevat tülinorimise soovi. Eestile ebasobivalt soodsal moel on venelased suutnud oma dessandi perfektselt teostada tehes silmad ette ka 1940. aasta sakslaste Kreeta invasioonile. Maailm on seatud fakti ette – tulime ja oleme, maailmapolitseinikule on trääsa näidatud ja G7 pikalt saadetud. Seda on tehtud saatanlikult hästi, sest seni pole kulunud ühtegi tundmatut punasõdurit, ent segadus, kaos ning häving Ukrainale on juba hindamatu ja korvamatu. Kuidas vabaneda tülinorijast, kelle päritolus Läänes ei kahelda, ent kes siiski mängib lollikest Ivani varjates enda nägu viisil, mille üle tunneks uhkust vaid propaganda isa Goebbels?

Psühholoogiline terrorism

Võime vaid aimata, milliste tunnetega seisavad need relvis ukrainlased sõjatehnika taustal blokeeritud väravate taga olles võimetud oma kodumaad kaitsta kui nii Krimmi poolsaarel kui Ida-Ukrainas laamendavad end anonüümseteks pidavad Vene sõdurid, et kõigest väest esile kutsuda oma pantvangi kannatuse katkemist. Pean reaalseks olukorda, et ka Valgevenes, Transnistrias ning Venemaa teistes Ukrainaga piirnevates regioonides asuvad potensiaalsed invasiooniüksused on saanud endale ülesandeid, et signaali laekudes sooritada selle sajandi esimene Blitzkrieg. See oleks strateegiliselt otsustav samm, mis paiskaks Ukraina armee segadusse ja sillutaks teed kapitulatsioonile, mille sarnast tähistati 1939. aastal Poolas õlg-õla kõrval Hitleri armeega. Enne Krimmi 16. märtsi pseudoreferendumit näeme esimesi tõsisemaid inimohvritega kokkupõrkeid. See on vältimatu, sest Kremli diktaator näib mängivat täispangale nagu tema ametivend 1941. aastal.

Ühel hetkel katkeb ukrainlaste kannatus kui jätkub psühholoogiline provotseerimine. Juhul kui seda ei juhtu tulevad appi mõjuagendid ja diversandid, kes annavad maailmale Moskva silmis hukkunud rahuvalvajad koos kodukaistjatega ning Kiievile märtrid, kelledest vormitakse sõja valla päästnud ultranatsionalistid. Seda on väga kurb tõdeda aga tulemata see ei jää, sest vastasel juhul ei saa Moskva enda arvates legitiimset ettekäänet sõjategevuse alustamiseks, et oma kaasmaalasi kaitsta. Selle juhtudes hakkab vene propagandamasin seda intsidenti edaspidi nimetama Ukraina kodusõjaks kuhu sekkuvad appikutse saanud Vene armee ja meedia kui humanitaarabi ja hõimu- ja rahvuskaaslaste päästemissiooni. Provokaatori eesmärgiks on esimese vere valamine, mis õigustab tema järgmist sammu, et käivituks tema tegelik plaan. Miks laseme ajalool korduda?

Ukraina jagamine

Tuletagem meelde Korea sõda ja Berliini ülestõusu, millele järgnes Budapesti meeleavalduse verine maha surumine, et sama sündmus saaks korduda Praha kevadel ja lõkkele lüüa Vietnami sõjas, mis kulmineeruks 1979. aastal alanud suurejooneliste tapatalgutega Afganistani invasioonina! Ka ei tohiks me unustada veriseid Riia ja Vilniuse sündmusi ning Pihkva dessanti, mis pidanuks plaanikohaselt tipnema Budapesti stiilis noomitusega. Miks laseme ajalool korduda? Pärast šokki läänes algab mitteametlik Ukraina―Vene sõda nagu 1940. aasta niinimetatud „Kummaline sõda“ läänerindel. Ilmselt ei toimu terve sõja jooksul ühtegi sõja kuulutamise dekoratsiooni. Venemaa võib USA ja ÜRO eeskujul kehtestada omavolilise lennukeelutsooni, kus keeldu trotsivaid Ukraina kamikadzesid lastakse hoiatuseks alla. Kas teadsite, et 2010. aastal sõlmitud niinimetatud baaside lepingu alusel on Moskval õigus Krimmi sõjaväebaasidesse majutada kuni 25.000 sõdurit, 338 laeva ja 161 lennukit?

Kõigi eelduste kohaselt Krimmi täpselt selline hulk sõdureid ja lahingutehnikat ka saabub, et kõik oleks juriidiliselt korrektne olgugi, et sõjaväebaasiks on muudetud juba terve poolsaar! Ukraina suurimaks õnnetuseks on tema idanaaber koos regiooniti domineeriva vene vähemusega, mis oma võimekuselt on midagi enamat kui meie oma viies kolonn. Tegemist on armeegrupi mõõdus sotsiaalse grupiga, mille moraalne mobilisatsioon rebiks Ukraina esmalt kaheks ja seejärel mitmeks eraldiseisvaks, ent vaenujalal olevaks regiooniks. Euroopa näeks nii rahvuse kui riigi poolitamist Lääne- ja Ida-Ukraina näol, sest ka idas aga ka Venemaal elavad miljonid ukrainlased. Millise sõnumi saadab see Euroopa Liidu liikmetele, naabritele aga ka viimasega liituda soovijatele?

Sõjamotiivid ja South Stream

Põhjusi, miks Ukrainat rünnata on mitmeid. Esiteks jäi Nõukogude armeest Ukraina aladele maha võrdlemisi palju sõjalist elavjõudu, tehnikat ja taristut, mille tagasi saamisest on venelased küllaltki huvitatud. Kuigi Ukraina riigikassa on juba tühjaks varastatud on kriitilise tähtsusega ka Ukrainas asuvad suured laevadokid ja tehased, mis on seni otseselt piiranud Vene sõjalaevastiku ookeanivõimekuse väljaarendamist, sest viimasel puudub selleks moodne taristu. Lisaks kulub ära Donbasi tööstuskompleks ja Krimmi poolsaar, mis lisab täiendavat julgestust ehitamisel olevale South Streami gaasijuhtmele, mis analoogselt meilegi tuttavale Nord Streamile kulgeb mööda merepõhja. Sellega jäetakse nii Lääne-Ukraina kui ka Euroopa vastavalt vajadusele gaasita või tõmmatakse liistule, et heanaaberlikult soodsad suhted saaksid õitseda. South Streami gaasijuhe on selle sõja peamine põhjus kuna tegemist on strateegilise georelvaga, mis ei jää oma poliitilise ja majandusliku võimekusega palju alla tuumarelvale. Ukrainat läbivad torujuhtmed jäetakse aga teadlikult reservi. USA endine kaitseminister Robert Gates on öelnud, et pärast Visegradi ja Balti riikide NATO-ga liitumist ei oleks organisatsioon tohtinud laieneda Rumeenia ja Bulgaaria näol, sest viimase suhtes on tekkinud trooja hobuse kahtlus.

Meid peaks selline sõnum hoiatama, sest kaitseorganisatsioon võtab otsuseid vastu vaid üksmeele alusel ning selle puudumisel kannataksid ka Eestis peetavad kaitselahingud kui 5. artiklit on vaja käivitada. Bulgaariale on Moskva omistamas aga uue Ukraina rolli, sest South Streami gaasitoru hakkab just seal mööda maismaad kulgema, et nii Itaalia, Austria kui Sloveenia saaks Gazpromiga liidetud. Pärast Ukraina kui ainsa Ida-Euroopas püsinud barjääri kõrvaldamist on järg geopoliitiliselt tähtsusetu Moldova käes, millest jällegi sakslaste eeskujul sõidetakse nagu Taanist läbi ilma tagasi vaatamata, mida parasjagu alla aeti. Teiseks peamiseks eesmärgiks on luua Euraasia Liit, mis oleks Nõukogude Liidu teine tulemine, ent viimase edu sõltub Ukraina osalusest. Kui tulla tagasi Baltikumi liitmisele Euraasia Liiduga siis pikemas perspektiivis on eeldused pigem Moksva seisukohalt vaadatuna head, sest olemas nii viies kolonn, rahvusliku üksmeele puudumine, peagi pealinnades domineerima kippuv venekeelne vähemus, madal iseseisev vastupanu võime nii lahingutehnika kui laskemoona näol ja geograafiline sillapea Kaliningradi oblasti näol, mis võrreldes Baltikumiga on väga hästi relvastatud ja kontrollib regiooni õhuruumi võrdlemisi väljakutsuvalt ka NATO jaoks.


Veider sõda

Ukraina on venelaste jaoks ka emotsionaalse väärtusega, sest Kiiev on esimese vene riigi häll. Tegemist on slaavlaste Jeruusalemmaga ja selle käest andmine oleks rahvusvaheline alandus. Trofeesid on Moskvas alati osatud hinnata, mistõttu võib viimaste hulka lugeda ka president Janukovõtši, kel sarnaselt president Pätsiga pole poliitilist krediiti ega usaldust rääkimata riigist ja eneseväärikusest. Venemaad surub tagant ka psühholoogiline surve favoriidi rollis, sest Ukraina kaotus saadaks äärmiselt negatiivse sõnumi veel alles jäänud külma sõja aegsetele sõpradele ja vene relvatööstuse klientidele. Taganemine on iga nurga alt vaadatuna nõrkus, mis mõjuks laastavalt tuumariigi kuvandile. Ka Washingtoni seisukohast vaadatuna ei saa nemad enam taganeda, sest see oleks nõrkuse sõnum Moskvale ja kinnitakse lääne sõltuvust rahast ja välisvõlgadest, energiast ja prevalveerivast äritegemise soovist inimõiguste üle. Näib, et venelased teavad midagi, mida me täna veel ei tea aga võime aimata. Moskva aimab ja võimalik, et ka teab lääne räpast saladust ja see annabki neile sellise meelekindluse Ukrainas uksi paugutada, sest tõsisemaid reaktsioone ei ole endiselt järgnenud.

Jätkem meelde 5. märts 2014, sest see päev märgib ka Vene propagandatööstuse uuele tasemel jõudmist kui vene kaitseminister nimetab täielikuks jamaks videosalvestusi, milles eraldusmärkideta vene armeemundris mehed tunnistavad, et on vene sõdurid. Ka presidenti Putinit näib olema tabanud dementsus, sest viimase sõnul olevat Krimmi saabunud tuhandeid erivägede sõdureid kandnud õhudessantvägede lennukid tühjad kaubalennukid. Samuti ei tea Vene õhuvägi Krimmis maanduvatest ja Ukraina õhupiiri rikkuvatest sõjalennukitest mitte midagi. Selguseta on seik, kust pärinevad Krimmi omakaitsejõudude soomukid ja raskerelvad ning sama loogika kohaselt poleks olemas ka Musta mere laevastikku, mis käesoleval hetkel täidab teenistusülesandeid suveräänset riiki mereblokaadiga kägistades nagu ka Vene armee maavägesid, mis Ukraina piiridel ootavad käsku sissetungiks.

Vene invasiooni näol on tegemist aga demagoogia meistriklassiga. Vähem ei vääri tähelepanu uudis ka sellest, et Ukraina invasiooni algataja on 278 kandidaadi hulgas, kes pretendeerivad 2014. aastal Nobeli rahupreemiale. Kui president Putinit võetakse kui tõsist kandidaati siis võiks anda postuumselt välja ka Nobeli rahupreemia eripreemia ka elutöö kategoorias näiteks Adolf Hitlerile! Olukorras, kus Ukraina armee on ka reaalselt oma garnisonidest välja sõitnud oma Krimmis asuvaid üksuseid vabastama ja riigi territoriaalset terviklikkust taastama on ilmselt ka nemad lõpuks mõistnud, et keegi peab siiski surema, et konflikt saaks lõppeda. Õhus on endiselt küsimused, kumma poole veri voolab esimesena ning kas seda aitavad voolama panna ka provokaatorid ja Vene või korrumpeerunud Ukraina eriteenistused, sest Ukraina ei ole endiselt ühtne?"

Hannes Nagel
Tallinna Ülikooli riigiteaduste magistrant

Märkmed: