Nädala portreeNoor Toronto eestlane Veiko Parming (21) on veendunud, et peaksime rohkem noorte seas reklaamima võimalusi kasvõi mõneks ajaks Eestisse minna: tagasi tulles oleme rohkem motiveeritud ka siin eestlust hoidma, samas omame suuremat sidet oma esivanemate ja eestlusega tervikuna. Tema ise on Eestis käinud viis korda ja kaalub edaspidi seal ka pikemalt viibida, praegu aga seovad teda Kanadaga õpingud Toronto Ülikoolis ja plaanitav magistrikraad.
Veiko on sündinud-kasvanud Torontos, lapsest saati on teda ümbritsenud eestlus ja ta on läbi teinud kõik siinsed Eesti täienduskooli astmed alates lasteaiast. Samuti on tema elus tähtsal kohal skautlus: ta on olnud Kalevi lipkonnas hundupoegadest alates. Praeguseks on ta juba neli aastat olnud Viru rühma juht.
Skautlus õpetab tema sõnul just neid elu oskusi, mida ei saa ei koolist ega organisatsioonidest. Talle endale olid skaudid üles kasvades suureks abiks ja nüüd tahab ta omakorda neid kogemusi noorematele edasi anda. Lisaks iganädalastele koondustele Eesti Majas Kalevi toas on tähtsal kohal laagrid Kotkajärvel, kus neid praktilisi oskusi omandatakse.
Veiko on ka aktiivne koorilaulja: laulnud Toronto Eesti Koolikooris, Toronto Eesti Meeskooris ja praegu juba kolmandat aastat Estonia Kooris. Käidud on Eestis laulupeol ja sama plaan on ka edaspidi.
Eesti keel on nende peres olnud alati tähtsal kohal. Väga tihe on olnud side vanaemaga, kes õpetas talle eesti luulet jm., mille eest Veiko on väga tänulik. Eesti koolis käimine oli vahel küll igapäevase koolielu kõrvalt raske, aga siiski tähtis. Ta meenutab hea sõnaga siinse eesti kooli õpetajaid.
Lisaks Eesti-alastele teadmistele on eesti koolis käimise juures tähtis ka see, et sealt leitakse sageli sõpru kogu eluks. Nii on ka Veiko parimate sõprade seas rohkesti neid, kellega juba väikesest peale koos eesti koolis käidud. Pole näha, et need sõprused kaoks, isegi kui elutee viib erinevatesse paikadesse.
Veikol on ka noorem õde Talvi, kes õpib samuti Toronto Ülikoolis. Tema õpetab praegu ka eesti täienduskoolis Esto2 klassis.
Veiko esimene reis Eestisse sai teoks siis, kui ta oli 1-aastane. Sellest ta muidugi midagi ei mäleta, teab ainult piltide järgi. Järgmine reis toimus aastal 2001 ja see jättis juba palju elamusi. Läbi sai käidud paljud paigad, kus vanematel sugulasi; tutvutud kohtadega, millest kuuldud vanematelt ja vanavanematelt ning eesti koolis. Ootuses oli Eesti nagu mingi muinasjutumaa ja kohale minnes ta seda mõnes mõttes oligi, teisalt aga jälle mitte. Igatahes sai õega kohe otsustatud, et sinna tuleb esimesel võimalusel tagasi minna. See saigi teoks 2004.a., kui siirduti koos Eesti Koolikooriga üldlaulupeole. Järgnes ringreis mööda Eestit, mis võimaldas näha palju erinevaid paiku ja viibida täiesti Eesti miljöös, mida siin pole võimalik kogeda. Edasi tulid noortelaulupeo külastamine kolm aastat hiljem ning järgmine üldlaulupidu 2009.a., siis juba Estonia Koori ridades.
Peale üldlaulupidu osales ta Eesti Üliõpilaste Seltsi suvepäevadel, mis Veikole jättis samuti väga hea mulje: seal ta kohtas seltsivendi nii Euroopast kui Põhja-Ameerikast. Sellised globaalsed üritused peaksidki tema sõnul toimuma just Eestis, mis on ju ülemaailmse eestluse keskpunkt.
Järgmine Eesti reis on Veikol plaanitud aastasse 2013 (aga võibolla satub ta sinna ka varem), kui seal toimub skautide-gaidide suurlaager. 2011.a. suvel toimub suurlaager USAs Lakewoodis, mille siinse esindusüksuse juht Veiko on ja milleks ettevalmistused juba hakkavad.
Tutvused ja sõprused, mis sellistest ettevõtmistest tekivad, on suure väärtusega, kinnitab Veiko. Kui välis-eesti ühiskonnad jäävad arvuliselt väiksemaks, siis saavad veelgi olulisemaks just ülemaailmsed sidemed. Tänapäevased sidevahendid võimaldavad kontakti pidamist ülihästi: paljude inimestega, keda Veiko kohtas 2006.a. suurlaagris Võluja (Lakewoodis), on Veiko kontaktis ka täna. Enne järgmise suve suurlaagrit kavatsetakse tänapäevast tehnoloogiat veelgi paremini kasutada: selleks, et noored juba enne laagrit omavahel tuttavaks saaksid.
Veiko õpib Toronto Ülikoolis transpordiinseneri erialal. Praegu on käsil viimane aasta bakalaureuseprogrammis, edaspidine plaan on kindlasti magistriõpe samal alal. Transpordiga seonduv on teda lapsest saati huvitanud: talle on alati meeldinud vaadata teede- ja ühistranspordiplaane ja neid ka ise joonistada. Selles erialas saab kasutada matemaatilisi mudeleid ühiskonna probleemide lahendamisel: nii on tegemist ühelt poolt tehnilise, teisalt aga sotsioloogilise alaga, mis ongi huvitav ja rohkelt väljakutseid pakkuv. Õppida ja tööd teha tuleb palju, aga asi on ka seda väärt: Veiko kinnitusel on see eriala Toronto Ülikoolis üks parimatest terves Põhja-Ameerikas ja sinna õppima pääsemine raske. Veikol on alati olnud head hinded ja punktid; tal õnnestus saada ka suurepärased stipendiumid nii koolihinnete kui ühiskonnas osalemise ja juhtimise eest. Need stipendiumid katavad õppimisega seotud kulud. Nüüd, kui magistriprogramm silme ees, tuleb hakata uurima uusi vastavaid stipendiumivõimalusi. Magistriõpinguteks on tõsiselt kaalumisel Toronto Ülikool, aga miks mitte näiteks ka mõni kõrgkool USAs.
Hiljutisel Tartu College’i 40.a. juubeli aktusel pidas Veiko kõne, milles käsitles eestlust jätkusuutlikkuse printsiibist vaadatuna. Kanada eestlus on tema sõnul praegu selles mõttes huvitavas olukorras, et eesmärgid on viimasel ajal muutunud. Kui pikki aastakümneid juhtis eestluse tegevust siin idee Eesti vabanemise ja eestluse hoidmise nimel, siis tänaseks on eesmärgid muutunud, kuna Eesti on vaba. On võimalus reisida ja isegi Eestisse kolida, mida on teinud paljud erinevas vanuses Kanada eestlased. Veiko sõnul võime me praegu küsida: kas meile on tähtsam Kanada eestlus või eestlus tervikuna? Enamus meist ei taha, et eestlus kaoks. Veiko leiab, et reaalselt vaadates on tähtis, et eestlus püsib Kanadas, mitte vaid Kanada eestlus. Selleks peame me säilitama küll seda unikaalset ja ajaloolist, mis on omane vaid Kanada eestlusele, samas aga ka tooma meie kogukonna lähemale eestlusele, mis on Eestis. Peame rohkem kodueestlastega läbi käima, leiab ta, märkides, et kõik siinsed eestlased ei hakka loomulikult Eestisse kolima ja ega see pole vajalikki, aga noored võiksid siiski kaaluda võimalust seal mõnd aega näiteks õppida-töötada või vabatahtlikuks olla. See on lihtsam just noorena, kui pole nii palju kohustusi kui hilisemas eas.
Nii on Veiko kindel, et kui oleme viibinud mõnd aega Eestis, aga elada tahame ikka Kanadas, siis oleme ka siin motiveeritud varasemast rohkem eestlust hoidma. Paljud noored tulevad Eestist tagasi ja räägivad hulga paremat eesti keelt kui varem. Eestisse tasuks minna mitte ainult turismi eesmärgil, vaid just inimeste pärast: tähtis on luua omale suhtlusvõrgustik, mille heaks me ühiskonnana töötada saame. Veikol endal on tuttavaid kodu-Eestis, keda ta on lisaks skautlikele laagritele kohanud ka näiteks Metsaülikoolis, ja side nendega on püsiv. Ta leiab, et kodueestlastega suhtlemine annab siinsetele noortele ka suurema eesmärgi eesti keeles kõnelda: kuigi enamus siinseid eesti noori on võimelised omavahel eesti keeles suhtlema, on siiski harjumuspärane, et seda tehakse inglise keeles. Ja kuigi noored kodueestlased suudavad tänapäeval edukalt ka inglise keeles suhelda, on nendega jälle loomulikum rääkida eesti keeles. Ja kui sellised kontaktid on olemas, tahab noor ise Eestis käia ja teda ei tulegi selleks suunata ega sundida.
Iseennast näeb Veiko küll tulevikus näiteks ühel suvel Eestis elamas. Kus näeb ta aga laiemalt oma tulevikku — Kanadas või mujal — seda on veel vara öelda, sest esialgu on tähtis omandada ülikoolikraadid.
