Siis ei ole suurt imestada, miks mõlemad truualamlikult Brüsseli käske täidavad - nad on tänu oma minevikule manipuleeritavad.
Kommunismi on korduvalt hukka mõistetud, andmata endale täpselt aru, et hukka on mõistetud nähtust, mida kunagi kuskil olnud ei ole. Samuti pole ükski –ism, kommunism sealhulgas, kunagi kuskil ühtegi kuritegu sooritanud. Sellega on hakkama saanud ikka inimesed ehk subjektid, kel kõigil on nägu, nimi ja ka allkiri.
Urmas Reinsalu üleskutse on hea, kuid see lahutab otsekohe uurimisprotsessist kuritegelikku praktikat ellu viinud isikud. Põhjust pole siin raske otsida — neid inimesi, kes selle ideoloogia varjus kuni 1991. aastani repressiivpoliitikat ellu viisid, on praegugi meie hulgas. Ilmselt on osa neist ka üsna kõrgetel positsioonidel ja selline inventuur oleks paljudele üsna ebameeldiv.
President Ilves välistas samuti alles nädalapäevad tagasi mälu instituudiga seoses pühendumise indiviidile ja selgitas, et käsitlemist leiavad vaid (umbisikulised) süsteemid. Eesti Riigiprokuratuur viivitas viimase päevani vastusega avaliku teabe nõudele, mille sisuks oli lihtne küsimus — miks ei ole siiani algatatud okupatsiooniaja justiitskuritegude uurimist, asjaolude väljaselgitamist ja vajadusel nende kuritegudega seotud isikute karistamist? Silmas on peetud antud juhul eeskätt Jüri Kuke, Mart Nikluse ja teiste „nõukogudevastaste elementide“ represseerimist. DELFI