Artikkel: http://www.syndikaat.ee/news.p...
Need meie seas, kes on läbi elanud kurjuse imperiumi, austavad ja mäletavad jäädavalt Ronald Reagani nime - mitte üksnes tema sajanda sünni-aastapäeva puhul, vaid veel paljudeks aastateks edaspidigi. Eales pole temataolist Ameerika presidenti olnud. Ronald Reagan väljendas mitte üksnes sõnades, vaid ka uskus siiralt, et inimesed kõikjal peavad olema vabad. Türanniasse ja diktatuuri suhtus ta jälestusega. Kommunismivastast võitlust oma elus alustas ta juba varakult, uskudes, nagu ta seda ise väljendas, et „vabaduse ja demokraatia võidukäik heidab marksismi ja leninismi ajaloo prügikasti.”
Hollywoodi kohalikud kommunistid üritasid üle võtta filminäitlejate ühingu, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest nad, nagu tollal öeldi, „jooksid ühemehelise armee vastu” - mis koosneski vaid Ronald Reaganist endast. Juba siis, selle ühingu esimehena kinnitas ta pidevalt, et küllap variseb kommunism kokku, kuna see on inimloomu vastane.
Paljud ei teagi, et kui USA Kongress arutas Teise Maailmasõja põgenike USAsse immigreerimisloa saamise probleemi, võeti see ettepanek vastu üksnes üle noatera. Reagan oli üks neist vähestest, kelle eestvedamisel veendi Kongress vastu võtma 1948. a. põgenike seadus. Enam kui 200 000 pagulasel aitas see seadus alustada Ameerikas uut elu.
Balti riikide anastamisest oli ta täiesti teadlik. Ta oli teadlik ka sellest päevast, mis Baltikumi rahvastele igavesti meelde jääb. Tema oli see, kes kuulutas neljateistkümnenda juuni Balti Vabaduse Päevaks. Temale kuuluvad sõnad: „Nende [s.o. Balti rahvaste] rahumeelsed nõudmised sõltumatuseks kutsuvad äratavad imetluse igaühes, kellele on kallis ja kes austab vabadust.” Pealegi oli olemas see müür, Berliini müür. Reagan teadis, et kurjuse impeeriumidele on meelepärane ehitada müüre, et pidada inimesi nende vahel kinni.
Reagan oli optimist, kes uskus printsiipidesse, mida Ameerika [s.t. Ameerika Ühendriikide] rajajad olid paika pannud. Ta pidas Ameerikat „valgusemeres suurlinnaks mäe otsas”, eeskujuna ülejäänud maailmale. President teadis täpselt seda, mida ta kunagi välja ütles. Siiski üritasid nii bürokraadid kui ka tema vastased tal suu kinni panna, et takistada tal oma mõtteid väljendamast otseselt ja ausalt - kartuses, et Moskva võiks sellest solvuda või ka sõda alustada. Nad ju eksisid - nagu Reagani suhtes vahel veel teisedki inimesed. Eks mõned ole eksiteel veel praegugi.
Nii vastastele kui ka poolehoidjatele tuli hirmuhigi otsa ette, kui presidendilt küsiti, missugune on tema „külma sõja” strateegia. Reaganilt tuli tabav vastus: „Võidame meie. Kaotavad nemad”.
Esmakordselt ajaloos nimetas üks Ameerika president Nõukogude Liitu „kurjuse impeeriumiks”. Leidus selliseidki, kes nimetasid seda sõgeduseks. Ajalehtede juhtkirjades tituleeriti teda „President Simpletoniks.” Salanõu oli muidugimõista samuti olemas. Kõik tema ettevõtmised olid suunatud selliselt, et suruda Nõukogude Liit seisundisse, kus oleks enesestmõistetav, et agressiivsust jätkata on mõttetu ning et kurjuse impeerium variseks sisemiselt kokku. Ta ju teadis, et Nõukogude Liit oli alguse saanud riknenud ivadest. Kõik, mis vaja, oli sellele anda üks otsustav löök. Reagan ei uskunud eemaldumispoliitikasse, kuna selle kaudu ei saaks [Nõukogude Liidu] rahvad iial vabaks. Talle olid tähtsaimad liitlased just Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa ikestatud rahvad.
F. D. Rooseveldi kavatsus oli Lääne-Euroopa vabastamine, Ida-Euroopat pidas ta Nõukogude Liidu pärusmaaks. Reagan pööras sellele kõigele selja. Tema tahtis „kurjuse impeeriumi” hävitada ilma sõjata. Ja asuski otsusekindlalt seda teoks tegema. Vaat täpselt niimoodi lõpuks juhtuski.
Aastaid hiljem kirjeldas keegi Nõukogude Liidu endine ametiisik Reagani läbirääkimiste stiili sellisena, et ei tolle aja sovetid ega ka tema kodumaised oponendid sellest midagi taibanud:
„Kui hakkad Ronald Reaganiga millegi üle pingsalt läbi rääkima, võtab ta sind käekõrvale, viib rannakalju äärele, siis aga teeb sulle ettepaneku astuda samm ette - inimkonna hüvanguks.” Polegi midagi imestada, et need, kes Reaganit täpsemalt mäletavad, ei võtaks tänapäevalgi otsuseid fookusesse, enne kui on küsinud: “Aga mida Reagan asjast arvaks?”
Et olla Ronald Reagani sarnane, selleks on vaja julgust, tublit tahtejõudu, enesekindlust ja täielikku veendumust selles, mida kavatsetakse korda saata. Ja mis siis ikkagi muud, kui tee ära. Teist tema-taolist inimest pole küll olemas. Oli vaid üks - seesama Ronald Reagan. Pidulik tervitus ja hell kallistus tema mälestustele!