Vello Helk sündis Võrumaal Varstu vallas 23. septembril 1923, ta lõpetas 1943 Võru Gümnaasiumi. Mobiliseerituna Saksa sõjaväkke õnnestus tal sõja lõpus pääseda Taani, kus asus 1947 Århusi ülikoolis ajalugu, saksa ja ladina keelt õppima. Vello Helk kaitses oma magistritöö „vanast heast Rootsi ajast“ käsitledes talupoegade olukorda Karl XI ajal. Seejärel hakkas Vello Helk Vatikani ja Jesuiitide ordu arhiivis uurima Poola-aegset katoliikliku vastureformatsiooni Põhjamaades ja Eestis. Ta kaitses 1966 doktoritöö jesuiit Laurentius Nicolai Norveguse tegevusest katoliikliku vastureformatsiooni kontekstis. Saanud 1954. aastal Taani kodakondsuse ja lõpetanud 1956 õpingud ülikoolis, asus Vello Helk tööle arhivaarina. Aastast 1970 kuni pensionile jäämiseni 1990 oli ta Taani Riigiarhiivis Kopenhaagenis ülemarhivaar ja isikuarhiivide osakonna juhataja, olles 1977-78 ajutiselt ka riigiarhivaari kohusetäitja. Pärast rohkem kui kahe aastakümne pikkust uurimistööd valmis 1977 põhjapanev saksakeelne monograafia „Jesuiidid Tartus 1583-1625. Vastureformatsiooni eelpost Kirde-Euroopas“, mis ilmus eesti keelde tõlgituna 2003. Uurides Põhja-Euroopa üliõpilaste õppereise XVII-XIX sajandil, leidis ta huvitavaid allikmaterjale Taani võimu all olnud Saaremaa ajaloost, mille tulemusel 1989 ilmus saksakeelne uurimus Kuressaare linnakoolist aastatel 1559-1710. Pingelise arhiivi- ja uurimistöö kõrval leidis Vello Helk aega teha kaastööd eestikeelsetele pagulasväljaannetele, eelkõige ajakirjale „Tulimuld“ ja Stockholmis ilmuvale „Eesti Päevalehele“. Uurides Eesti ja Taani kontakte, keskendus Vello Helk Eesti Vabadussõja ajajärgule ja Vabadussõjas osalenud Taani vabatahtlikele. Ta oli tõsiteadusliku ajaloo-uurimise kõrval võtnud oma missiooniks tutvustada Eesti ajalugu taanlastele, kellest paljud uskusid sinisilmselt nõukogude propagandat, ega teadnud midagi eestlaste vastu toime pandud genotsiidist. Ta on kirjutanud hulgaliselt Eestit tutvustavaid artikleid Taani ajalehtedes aga ka teatmeteostes. 1993. aastal ilmus Vello Helgi koostatud taanikeelne „Eesti ajalugu – lühidalt jutustatult“, millest järgmisel aastal anti välja veel kordustrükk. Olles 1990. aastal pensionile jäänud, sai ta pühenduda Eestis toimuvate protsesside jälgimisele. 1990. aastate algusest alates ilmusid tema kirjatööd mitmetes Eesti väljaannetes, eriti ajakirjas „Akadeemia“ ja „Tuna.“ Viimases oli Vello Helk aastatel 1999-2008 üks põhiautoreid, kes avaldas uurimuslikke artikleid, raamatute arvustusi, dokumendipublikatsioone ja läbi mitme „Tuna“ aastakäigu järjejutuna ka enda mälestused. Pärast abikaasa kaotust 2006. aastal tõmbus Vello Helk ajalooteadusega tegelemisest tagasi, samas jätkas ta kirjutamist teemadel, mille pärast südant valutas. Kuigi Eesti oli olnud palju aastaid taas iseseisev riik, nägi Vello Helk sageli sovjetluse ilminguid, mis teda ärritasid. Suure hämminguga jälgis ta kuidas endised punategelased muutusid üleöö suurteks rahvuslasteks ja säilitasid ühiskonnas oma juhtiva positsiooni. Ka leidis ta, et eestlased on liiale läinud oma püüdlustes olla korrektne nii venelaste kui ka läänemaailma suhtes. Nendest teravatel, meie lähiminevikku käsitlevatel teemadel kirjutatud artiklitest enamus kahjuks Eestis avaldamist ei leidnud, küll aga Ameerika Ühendriikides väljaantavas eestikeelses ajalehes „Vaba Eesti Sõna“ ja Rootsi Eestlaste Liidu väljaandes „Rahvuslik Kontakt“, kuhu Vello Helk oli varemgi kaastööd teinud. Ka värskelt ilmunud „Rahvusliku Kontakti“ 2014. aasta esimesest numbrist leiab Vello Helgi artikli „Eesti maailma reaalpoliitika pihtide vahel“, mis on jätkuks eelmises numbris ilmunule. Vello Helk oli pikka aega Taani Eesti Seltsi esimees. Ta oli mitmete teaduslike seltside liige ja valitud Eesti Arhivaaride Ühingu auliikmeks. Akadeemiliselt kuulus Vello Helk Fraternitas Tartuensisesse. Tema teadustööd on pälvinud rohkelt tunnustust. 1980. aastal annetati talle Dannebrogi ordeni rüütlirist ja 1996 Eesti Riigivapi III klassi orden. 1996. aastal valiti Vello Helk ka Tartu Ülikooli audoktoriks. 1992. aastal asutas Vello Helk fondi Eesti ajaloolaste uurimistöö toetamiseks Taani ja Rootsi arhiivides, mida kasutasid mitmed nimekad ajaloo-uurijad nagu Liivi Aarma, Jüri Kivimäe, Enn Küng, Ivar Leimus, Arvo Tering. Oma raamatukogu on Vello Helk üle andnud Tartu Ülikooli raamatukogule ja tema isikuarhiiv on Ajalooarhiivis Tartus. Vello Helk lahkus meie hulgast 14. märtsil ja tema ärasaatmine toimub 25. märtsil Birkerødi kirikus. Kolleegid jäävad Vello Helki mäletama kui ühte erudeeritumat endi hulgas. Ta oli äärmiselt nõudlik ajaloolase professiooni suhtes, samas väga abivalmis toetamaks kolleege nende uurimistöös. Tema vaimne pärand ei ole mitte ainult oluliseks osaks tänases ajalooteaduses, vaid on ka kindlaks vundamendiks tulevastele ajaloolaste-arhivaaride põlvkondadele.
