Vello Salo jaoks pole see esimene kord olla Tartu ülikoolis külalisprofessoriks. Aastatel 1993-1994 pidas ta loenguid Vana Testamendi teoloogiast. Nimetatud loengud olid niivõrd põnevad, et neid tulid kuulama isegi meditsiinitudengid. Praegu peab soliidne vanahärra loenguid armastusest, keskendudes armastuse mõistele eesti keeles, folklooris ja kirjanduses. Loengute lõppedes sooviks Vello Salo anda välja väikese raamatukese „Armastus eesti vanasõnades“.
Armastusest rääkides tõdeb vastne vabade kunstide professor, et tänapäeval vaevab inimesi armastuse puudus ning eriti kurb on see, et ei armastata enam lapsi. Praegust Eesti olukorda vaadates näeb Vello Salo elupõletamist – kõik soovivad võimalikult lühikese ajaga maitsta kõiksugu naudinguid. Professor ütleb kokkuvõtvalt: „Elupõletamise asemel tuleks lasta elul ennast küpsetada, saavutamaks küpsus. Küps inimene on see, kes ei sure 40-aastaselt infarkti, vaid elab kaua ja õnnelikult. Muidugi niipalju, kui me õnne talume. Püsivat õnne me ju ei talu. Meil on vaja pause ja vaheldust.“
Küsimusele, kas armastuse puudumise vastu leiduks ka palsamit, vastab Vello Salo, et siin on palju mõtlemisruumi, eriti eestlastel. On oluline selgeks saada, mida me armastuse all mõistame ja sellel on oluline roll ka Eesti rahva tulevikul, kuna armatusest sünnivad lapsed ja armastusest elab rahvas. See on ka üks põhjusi, miks Vello Salo võttis pakutava professorikoha vastu – kohustusest aidata nii palju kui võimalik kaasa sellele, et eestlased hakkaksid lapsi armastama.