Kui Vello Salo tuli aastaid tagasi Torontosse, siis rääkis ta oma suurest unistusest Piibli tõlkimiseks. Nüüd on ta vanast heebrea keelest tõlkinud kuningas Taaveti laulud, neid on ta kommenteerinud iisraeli poeesia paremaks mõistmiseks, võttes appi luuletaja Indrek Hirve.
Eestis on ajavahemikus 1739 — 1989 ilmunud viis Psaltrit (Kuningas Taaveti Laulud). Jaan Bergmanni Piibli tõlge 1912, Harald Põllu 1938, Uku Masingu 1939 ja Hillar Põllu 1989. Neist esimest on korduvalt redigeeritud (viimati 1997). Kolmas tõlge ilmus ainult redigeerimisega, nn Stockholmi Piibel (1968). Vello Salo tõlge on siiski uustõlge, nagu tõlkija iseloomustab, võiks seda sünnikoha järgi kutsuda Pirita Psalter ja see võiks olla järjekorras kuues.
Psalmid on kõigepealt palved, niihästi üksikinimesele kui lauljale, niihästi lugemiseks kui ka ettelugemiseks, need on kirja pandud lauludena, mida tunnipalvena palvetatakse seitse korda päevas, igal nädalal kõik 150 laulu. Seda on ka eestlasel hea kasutada ja kuulata.
Salo märgib oma kommentaaris, et Heebrea Piiblis on kuus valimikku, neist kolm on tundepoeemid ja teised kolm tarkusepoeemid (õpetussõnad, Iiob, Koguja). Kauaste uuringute kaudu on selgunud, et heebreakeelne tekst valmis umbes aastaks 200 e. Kr. Uurimisel on selgunud keel ja ortograafia, eriti viimane oli oluline, sest kirja pandi ainult konsonandid. Poeesias on tähtsaimaks vormilise organiseerimise printsiibiks nn. semantiline parallelism, mis ka eesti rahvaluules esineb. Arvukamad on hümnid ja kaebused, kaebe- ja abipalved; tänu-, siioni, kuninga- ja tarkuselaulud. Laulud kuuluvad kolmandasse ossa. Mooses andis iisraeli poegadele viis Toora raamatut, Psaltris on Iisaraeli tänu talle kingitud Toora eest.