IVO LINNA ei vaja tutvustamist vist küll mitte ühelegi eestlasele. Oleme üles kasvanud tema lauludega. Iff, nagu teda rahva seas kutsutakse, on pärit Saaremaalt, Kuressaarest. (Ta on, muide, valitud sajandi saarlaseks!) Hiljem sai ta kuulsaks ansamblite „Apelsin“ ja „Rock Hotel“ solistina. Ivo Linna tegeleb peale muusika veel ka mälumänguga.

Intervjuus „Eesti Elu“ lugejaile räägime lauliku lapsepõlvest, muusikuelust ja mälumängu-huvist. Edasi kiirustabki Ivo legendaarse mälumängusaate „Mnemoturniir“ lindistusele.

Kuuldavasti oli Teil ja Teie kahel vennal sõjajärgses Kuressaare linnas väga tore lapsepõlv.
Mul vedas. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem saan ma sellest aru. Ma sattusin tänu ema-isa „ühistööle“ sündima Kuressaare äärelinnas. Tollal väikese poisina tundus, et see linn oli tohutult suur. Meil oli õnn elada äärelinnas. Need pärastsõjaaegsed räämas aiad ja poollagunenud majad. Kui palju seiklusi! Ümbruses oli palju ühevanuseid lapsi. Me ei püsinud toas, meie lapsepõlv möödus looduses.

Meil oli suur aed. Me polnud kunagi näljas, aga ma teadsin, et vanematel polnud raha. Me ei saanud lubada endale uusi riideid. Koolis öeldi ka, et teie riided võivad olla paigatud, aga peaasi, et on puhtad. Kõik olid vaesed. Aga see kokkuhoidmise tunne on lapsepõlvest meelde jäänud. Ja ka see, et keerulistel aegadel minu generatsioon – ma olen 72 – ei virise. Me võtame asju, nagu nad on.

Saaremaa oli Vene okupatsiooni ajal piiritsoon, sinna sai erilubadega. Kui palju see tookord tunda andis?
See andis tunda. Kuressaare linn oli mundris sõdureid täis, ka meie Aia tänaval oli sõjaväebaas, tankid vurasid ja meil, poisikestel, oli põnev vaadata. Esimesel mail ja oktoobripühadel peeti sõjaväeparaade ja neid sõdureid seal Kuressaare vahel ikka marssis – sadu ja sadu!

Hiljem tulin Tartusse ülikooli ja siis Tallinnasse tööle ning hakkas see laulmine pihta. Selleks, et Saaremaale pääseda, pidi ema saatma mulle kutse, sellega pidin minema passilauda ja ootama kümme päeva, siis ma sain aastase loa. Kuivastus oli piiripunkt, pidid seal seisma järjekorras. Tollal oli autosid vähem, bussireisijaid oli rohkem ning järjekord võis kesta tund aega, sest kõikidel kontrolliti passe ja lubasid. See oli absurd, mida praegu ei usuks, aga näed, ajad olid niisugused.

Millal te laulma hakkasite? Kas juba lapsepõlves?
Mul oli muusikahuvi juba lapsepõlves. Kui läksin esimesse klassi aastal 1956, siis lauluõpetaja Antonina Keskküla, erakordne inimene, tegi mudilaskoori. Mulle seal väga meeldis, laulud olid toredad. Hiljem see muutus poistekooriks.

Kogu asja tipp oli see, et aastal 1960, kui oli just saanud valmis laulukaar, toimus suur üldlaulupidu ja meie poistekoor saadeti laulupeole. Sõitsime esimest korda elus üle väina ja Virtsust rongiga Tallinnasse. See oli meeletult põnev! Sellest reisist mul on palju hästi toredaid mälestusi, see kuidagi sööbis mällu.

Siis, tänu mu kadunud vanemale vennale, kes tajus, et see teema mind huvitab (meie kolmas vend on tehnilise taibuga), viis ta mind muusika juurde. Aastal 1965 sai juba noore mehena tehtud Saaremaa esimene kitarristide ansambel, nagu seda tol ajal nimetati.

Ma ei oska öelda, millal mulle sai lõplikult selgeks, et ma ei kõlba millekski muuks kui laulmiseks ja et see on ainuke asi, mida ma tegelikult teha tahan. Oli ka eputamise soovi. Pärast Vene sõjaväge tulin 1972. aasta alguses raadiosse tööle ja aasta pärast oli mul selge – kas see või mitte midagi!

Ometigi läksite ju Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima. Kuidas tuli see otsus?

(Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 1. aprilli 2021 paber- ja PDF/Digilehest)

Märkmed: