Möödunud kuul täitus eesti luuletajal Venda Sõelsepal 80. eluaasta. Juubilar on sündinud 17. juulil Haapsalus pottsepa pojana. Alustas gümnaasiumi lõpetamise järel praktikandina „Lääne Sõna“ juures lehemehe tööd, tõusis peagi tegev- ja 1944. aastal peatoimetaja ülesandeisse. Aeg oli karm ja juba samal aastal uued vallutajad arreteerisid ta rahvuslike kirjutiste pärast ja 1945. a. saadeti ta Kolõma vangilaagrisse kulla ja tinamaagi kaevuriks. Oli siis metsa- ja ehitustööl, kuni 1948-1951 sai laagrivelskriks. Vabanes 1952, kuid jäi sundasumisele Magadani oblasti. Sealt naasis 1956. aastal kodumaale.

1957-1974 töötas kaubatundja ja meistrina Haapsalu ja Pärnu kaubandusettevõtteis, millisest ajast edasi on olnud kutseline kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige.

Esimene trükis ilmunud luuletus oli „Lääne Sõnas“ 1942 Ohaka pseudonüümi all. Esimene luulekogu „Algas sellest“ ilmus 1964, järgnes „Rohekaskoldses kirjas“ 1979. Tänaseni ilmunud teoste arv ulatub üle kümne, nende hulgas 13 luulekogu ja kaks proosaraamatukest lastele. Neist värssidest on paljud viisistatud. Paari aasta eest ilmus Pärnus Adne v. Zoel'i nime all luulekogu „Kellakägu“, mis näitab luuletaja pilaluulelist iseloomu.

Kui ta Siberi teekonna ehk „teenisid“ rahvuslikud luuletused, siis kogumikus „Narilaulud“ on tema poliitvangi aegne loomingupilt, enesevaatlused, mis annab ülevaate kogu vangilaagri elanike mõtteist, nende kannatusist ja teadvuse all hõõguvaist igatsusist ja lootusist. Läänlasena maailma sündinud luuletaja elab Pärnus, kuhu ehitas omale maja, Haapsaluga peab ühendust ajakirjanduse kaudu, mille ajalehes on ilmunud tema vangilaagri memuaarid.

Luuletajana viljeleb ta hea rütmiga värsivormi, meelsasti kasutades sonetti, millises vormis on kirjutanud mitu sonetipärga. Nüüd väidab ta, et on kõik südamelt ära rääkinud, kuid polnud siis veel teadlik, milliseid tundeid ja inspiratsiooni võib tuua alanud kaheksakümnes elujärk. Õnne ja tervist!

Märkmed: